Winston ja Julia teadsid - mingil kombel ei l inud see hetkekski
meelest - , et see, mis praegu toimub, ei saa kaua kesta. Oli aegu, kus ees
ootav surm tundus olevat niisama kombatav nagu voodi, millel nad lamasid, ja
nad klammerdusid teineteisesse meeleheitliku kirglikkusega nagu
hukkam istetud hinged, kes ahmivad viimaseid naudinguraasukesi; viis minutit
enne surmatundi. Aga oli ka aegu, kus neid valdas turvalisuse ja kestvuse
illusioon. Nad m lemad tundsid, et kuni nad selles toas on, ei saa nendega
midagi halba juhtuda. Siia p seda oli raske ja ohtlik, aga tuba ise oli
p hapaik. See oli midagi niisugust, nagu Winston oli kogenud, kui ta
kirjapressi s damesse vaatas, tundes, et on v imalik sellesse klaasmaailma
sisse p seda ja et kord juba sees olles saab aja seisma panna. Sageli
andusid nad unistustele sellest, kuidas nad p sevad. Nende nn kestab
igavesti ja nad j tkavad oma salajast vahekorda elup evade l puni. V i sureb
Katharine ra ja neil nnestub mingi osava man vriga abielluda. V i nad
sooritavad heskoos enesetapu. V i nad kaovad j ljetult, muundavad end
tundmatuseni, pivad prolede moodi r kima, saavad vabrikusse t le ja
elavad oma elu ra m nel vaiksel k rvalt naval. Aga see oli k ik m eldamatu,
nagu nad m lemad teadsid. Tegelikult ei olnud mingit p su. Ainsat plaani,
mis oli teostatav, enesetapuplaani ei olnud neil mingit kavatsust t ide
viia. Hoida kramplikult kinni igast p evast, igast n dalast, venitada
olevikku, millel ei ole tulevikku, n is olevat v itmatu instinkt, nii nagu
inimese kopsud t mbavad sisse viimsegi s mu hku, niikaua kui seda veel on.
M nikord r kisid nad ka aktiivsest m ssust Partei vastu, ilma et neil
oleks olnud aimu, millest peale hakata. Isegi kui see legendaarne Vennaskond
t esti olemas oli, polnud lihtne sellega kontakti leida. Winston r kis
Juliale ka kummalisest l hedusest, mis oli v i paistis olevat tema ja
O'Brieni vahel, ja aeg-ajalt tekkivast kiusatusest lihtsalt O'Brienile ligi
astuda, teatada, et ta on Partei vaenlane, ja paluda tema abi. Imelikul
kombel ei paistnud see m te Julia meelest sugugi v imatu olevat. Ta oli
harjunud inimeste le n o j rgi otsustama, ja tema meelest oli loomulik, et
Winston peab O'Brienist usaldatavaks vaid heainsa p gusa pilgu p hjal.
Pealegi ta oli kindel, et k ik v i peaaegu k ik inimesed vihkavad salaja
Parteid ja rikuksid reegleid, kui nad teaksid, et see pole ohtlik. Aga ta
keeldus uskumast, et on olemas v i et saab ldse olemas olla
laiaulatuslikku, organiseeritud opositsiooni. Jutud Goldsteinist ja tema
p randaalusest armeest, tles ta, on lihtsalt jama, mille Partei on oma
huvides v lja m elnud ja mida tuleb uskuda. Lugematutel Partei koosolekutel
ja spontaansetele meeleavaldustel oli ka tema t iest k rist karjudes n udnud
karistust inimestele, kelle nimegi ta polnud iial kuulnud ja kelle
kuritegudesse ta p rmugi ei uskunud. Kui toimusid avalikud kohtuprotsessid,
v ttis ta sisse oma koha Noorsoo hingu esindajate hulgas, kes hommikust
htuni kohtumaja mber seisid ja karjusid: ъSurm reeturitele! Ja kahe
vihkamise minuti ajal letas ta alati k iki teisi, karjudes solvanguid
Goldsteini aadressil. Kuigi ta kujutas v ga hmaselt ette, kes see Goldstein
on ja missuguseid vaateid ta propageerib. Ta oli les kasvanud p rast
Revolutsiooni ja oli liiga noor, et m letada viiek mnendate ja
kuuek mnendate aastate ideoloogilist v itlust. Niisugune asi nagu iseseisev
poliitiline liikumine ei mahtunud tema kujutlusse, ja igal juhul pidas ta
Parteid v itmatuks. See j b alati eksisteerima ja j b alati samaks. Selle
vastu v ib ainult m ssata, salajase s nakuulmatusega v i rmisel juhul
ksiku v givallateoga nagu kellegi tapmine v i millegi hkulaskmine.
M nes m ttes oli Julia Winstonist palju terasem ja Partei propagandale
palju v hem vastuv tlik. Kord, kui Winston mainis mingis seoses s da
Euraasiaga, pani Julia teda jahmatama, eldes nagu muuseas, et tema arvates
polegi mingit s da k imas. Rakettm rsud, mis iga p ev Londonile langesid, on
v ib-olla Okeaania valitsuse enda lastud, ъet rahvast hirmu all hoida .
Selline m te polnud Winstonile iial p he tulnud. Ja Julia ratas temas ka
kadedust, eldes, et ta hoiab end kahe vihkamise minuti ajal vaevu vaos, et
mitte naerma puhkeda. Aga Partei petusi pani ta k sim rgi alla ainult siis,
kui need mingil moel tema enda elu puudutasid. Tihti oli ta valmis ametlikku
m toloogiat omaks v tma, lihtsalt selle t ttu, et erinevus t e ja vale vahel
ei olnud talle t htis. Ta uskus n iteks, nagu koolis oli petatud, et
lennuki on leiutanud Partei. (Winstoni kooliajal, nagu ta m letas,
viiek mnendate aastate l pul, v ideti seda vaid helikopteri kohta; tosin
aastat hiljem, kui Julia koolis k is, v ideti seda juba lennuki kohta; veel
p lvkond edasi, ja seda v idetakse aurumasina kohta.) Ja kui Winston seletas
talle, et lennukid olid olemas juba enne tema s ndimist ja kaua aega enne
Revolutsiooni, j ttis see fakt teda t iesti ksk ikseks. Ja ldse, mis
t htsust sel on, kes on lennuki leiutanud? Veelgi enam rabas Winstonit m ne
juhusliku m rkuse p hjal tehtud t helepanek, et Julia ei m leta, et neli
aastat tagasi oli Okeaania olnud s jas Ida-Aasiaga ja rahujalal Euraasiaga.
T si k ll, Julia pidas kogu seda s da pettuseks, aga ilmselt ta ei olnud
m rganudki, et vaenlase nimi on muutunud. ъMa arvasin, et me oleme kogu aeg
Euraasiaga s dinud, kohmas ta. See ehmatas Winstonit natuke. Lennuk oli
leiutatud kaua aega enne Julia s ndimist, aga s jas mberl litumine oli
toimunud ainult neli aastat tagasi, ja siis oli Julia juba t iskasvanu. Nad
vaidlesid selle le ligi veerand tundi. Ja l puks nnestus Winstonil sundida
Juliat oma m lu pingutama, kuni talle hmaselt meenus, et ksvahe oli t esti
olnud vaenlane Ida-Aasia, ja mitte Euraasia. Aga see tulemus j ttis ta
ikkagi ksk ikseks. ъJa keda see huvitab? tles ta k rsitult. ъ ks neetud
s da teise j rel, ja nagunii on teada, et uudised on alati valed.
Vahel r kis Winston talle arhiiviosakonnast ja jultunud v ltsingutest,
mida ta seal korda saadab. Niisugused asjad ei paistnud Juliat kohutavat. Ta
ei tundnud kuristikku oma jalge all avanevat m tte juures, et valedest
saavad t ed. Winston r kis talle Jonesist, Aaronsonist ja Rutherfordist ja
ajalehev ljal ikest, mida ta hetkeks k es oli hoidnud. Aga see ei avaldanud
Juliale mingit muljet. Ja esialgu j i kogu selle loo m te talle sna
h maraks.
ъKas need olid su s brad? k sis ta.
ъEi, ma ei tundnud htegi. Nad olid sisepartei liikmed ja pealegi
minust palju vanemad. Nad kuulusid rohkem Revolutsiooni-eelsesse aega. Ma
teadsin neid ainult n gupidi.
ъMille p rast sa siis muretsed? Inimesi tapetakse ju iga jumala p ev,
eks ole?
Winston p dis talle seletada. ъSee oli erandlik juhtum. Asi polnud
mitte selles, et keegi tapeti ra. Saad sa aru, et minevik on eilsest
p evast alates tegelikult h vitatud? Kui ta s ilibki kuskil, siis m ne tahke
esemena, mille juurde ei kuulu htegi s na, nagu see klaasikamakas sea. Me
ei tea s na otseses m ttes midagi Revolutsiooni ja sellele eelnenud aja
kohta. K ik allikad on h vitatud v i v ltsitud, k ik raamatud on mber
kirjutatud, k ik pildid on le maalitud, k ik ausambad ja t navad ja hooned
on mber nimetatud, k ik kuup evad on ra muudetud. Ja see protsess j tkub
p evast p eva ja minutist minutisse. Ajalugu on peatunud. Pole olemas midagi
peale tohutu mineviku, kui Parteil on alati igus. Muidugi, ma
t endada, isegi kui ma olen selle v ltsimise ise toime pannud. Kui tegu on
tehtud, ei j sellest mingeid j lgi. Ainus j lg on minu m lus, ja ma pole
sugugi kindel, et m ni teine inimolend jagab minu m lestusi. Aga sel ainsal
korral kogu oma elu jooksul oli mul k es konkreetne t end p rast s ndmust -
aastaid p rast seda.
ъJa mis kasu sellest oli?
ъKasu polnud midagi, sest ma viskasin ta m ne minuti p rast minema. Aga
kui seesama asi oleks t na juhtunud, siis ma oleksin ta alles hoidnud.
ъMina mitte! tles Julia. ъMa v in riskida k ll, aga ainult niisuguse
asja p rast, mis on midagi v rt, mitte m ne vana ajalehet ki p rast. Ja mis
sa temaga oleksid teinud, kui sa oleksidki ta alles hoidnud?
ъV ib-olla poleks teinud suurt midagi. Aga see oli asit end. See oleks
v inud k lvata siia-sinna kahtlusi, eeldades, et ma oleksin julgenud seda
kellelegi n idata. Ma ei kujuta ette, et me suudaksime oma eluajal midagi
muuta. Aga v ib ette kujutada v ikesi vastupanukoldeid, mis kerkivad
siin-seal esile, v ikesi r hmitusi, mis hinevad omavahel ja kasvavad
j rk-j rgult, ja j tavad endast ehk maha ka mingeid j lgi, nii et j rgmine
p lvkond saab j tkata sealt, kus meil pooleli j i.
ъMa pole j rgmisest p lvkonnast huvitatud, kallis. Ma olen huvitatud
meist.
ъSina oled m ssaja ainult allpool v d, tles Winston talle.
Julia meelest oli see hiilgav teravmeelsus ja ta p imis k ed
vaimustunult mber Winstoni.
Julial polnud v himatki tahtmist Partei doktriini arutada. Iga kord,
kui Winston hakkas r kima ingsotsi p hialustest, kaksisoimast, mineviku
muutuvusest v i objektiivse reaalsuse eitamisest ja hakkas kasutama uuskeele
s nu, muutus Julia tusaseks ja hajameelseks ja tles, et teda pole kunagi
niisugused asjad huvitanud. On ju teada, et see k ik on jama, milleks siis
selle p rast oma pead vaevata? Ta teab, millal hurraa karjuda ja millal
vilistada, ja see on k ik, mida vaja l heb. Alati, kui Winston ritas
niisugustel teemadel juttu alustada, kippus Julia piinlikul kombel magama
j ma. Ta oli seda sorti inimene, kes v is igal pool ja igas asendis magama
j da. Temaga r kides sai Winston aru, kui kerge on n ida igeusklikuna,
ise igeusklikkusest midagi taipamata. Teatavas m ttes p ses Partei
maailmavaade k ige paremini m jule just niisuguste inimeste juures, kes ei
olnud v imelised sellest aru saama. Selliseid inimesi v is uskuma panna
k ige h bematumaid reaalsuse v gistamisi, sest nad ei taibanud iial
p riselt, kui j lestamisv rne see on, mida neilt n utakse, ja nad ei olnud
k llalt huvitatud hiskondlikest s ndmustest, et m rgata, mis toimub. Ja
kuna nad millestki aru ei saanud, j id nad vaimselt terveks. Nad lihtsalt
neelasid k ik alla, ja see, mis nad alla neelasid, ei teinud neile kahju,
sest see ei j tnud neisse mingeid j lgi, nagu viljatera k ib linnu k hust
seedimata l bi.
L puks see juhtus. Oodatud s num saabus. Winstonile tundus, et ta on
eluaeg seda oodanud.
Ta k ndis m da ministeeriumi pikka koridori ja oli j udmas kohani, kus
Julia oli talle paberit ki pihku pistnud, kui ta m rkas, et keegi temast
kogukam k nnib otse tema taga. See keegi k hatas kergelt, kavatsedes ilmselt
temaga r kima hakata. Winston seisatas j rsult ja p ras mber. See oli
O'Brien.
L puks olid nad siis silm silma vastu, ja Winstoni esimene aje oli ra
joosta. Ta s da tagus metsikult. Ta ei olnud v imeline r kima. O'Brien aga
astus peatumata edasi, puudutas korraks s bralikult Winstoni k sivart, nii
et nad k ndisid n d k rvuti. Ta hakkas r kima omap rase r hutatud
viisakusega, mis eristas teda enamikust sisepartei liikmeist.
ъMa olengi teiega vestelda tahtnud, tles ta. ъMa lugesin m ne aja
eest ъTimesist ht teie uuskeeleartiklit. Te tunnete vist uuskeele vastu
lausa teaduslikku huvi?
Winston oli enesevalitsuse osaliselt tagasi saanud. ъKas just
teaduslikku, tles ta. ъMa olen lihtsalt asjaarmastaja. See pole minu
eriala. Ma ei ole otseselt keele loomisega kunagi tegelnud.
ъAga te kirjutate v ga elegantselt, tles O'Brien. ъJa see pole ainult
minu arvamus. Ma vestlesin hiljuti he teie s braga, kes on t esti
asjatundja. Ta nimi ei tule mulle praegu meelde.
Winstoni s da v patas j lle valusasti. See ei saanud olla midagi muud
kui vihje Syme'ile. Aga Syme ei olnud ainult surnud, ta oli k rvaldatud, ta
oliebaisik
eluohtlik. O'Brieni m rkust tuli ilmselt v tta kui signaali, kui m rgus na.
Selle v ikese m tteroimaga tegi O'Brien neid kahekesi kaass dlasteks. Nad
olid aeglaselt m da koridori edasi k ndinud, n d aga peatus O'Brien. Ta
kohendas prille ninal, imeliku, relvitustava s bralikkusega, mida tal alati
nnestus sellesse liigutusse panna. Siis ta j tkas:
ъTegelikult ma tahtsin elda, et ma m rkasin, et te olete oma artiklis
kasutanud kaht s na, mis on k ibelt kadunud. T si k ll, alles sna hiljuti.
Kas te uuskeele s naraamatu k mnendat tr kki olete n inud?
ъEi ole, tles Winston, ъma ei teadnudki, et see on ilmunud. Meil
arhiiviosakonnas kasutatakse heksandat tr kki.
ъSelle k mnenda tr kiga l heb arvatavasti veel m ni kuu aega. Aga m ned
proovieksemplarid on juba v ljas. ks on minu k es. V ib-olla teile pakub
huvi seda sirvida?
ъIsegi v ga, tles Winston, taibates kohe, kuhu asi t rib.
ъM ned uuendused on v ga teravmeelsed. Verbide arvu v hendamine n iteks
- ma arvan, et see osa peaks teile meeldima. Las ma m tlen, v ib-olla ma
saadan teile k skjalaga selle raamatu? Kuigi ma kardan, et see l heb mul
meelest ra. V i tulete ise sellele j rele, kunagi, kui teile sobib? Oodake,
ma annan teile oma aadressi.
Nad seisid teleekraani kohal. O'Brien kobas hajameelselt taskuid ja
v ttis v lja v ikese nahkkaantega m rkmiku ja kuldsulepea. Otse teleekraani
ees, niisuguses asendis, et kanali teises otsas oli iga t ht selgelt n ha,
kui neid seal keegi j lgis, kirjutas ta m rkmikku aadressi, rebis lehe v lja
ja ulatas selle Winstonile.
ъMa olen tavaliselt htuti kodus, tles ta. ъAga kui mind ei ole,
annab mu teenija teile selle k tte.
Ja ta l ks minema, j ttes Winstoni hoidma paberit kki, mida seekord
polnud tarvis peita. Sellegipoolest j ttis Winston hoolega meelde, mis sinna
oli kirjutatud, ja viskas selle m ne tunni p rast koos muude paberitega
m luauku.
Nad olid r kinud k ige rohkem paar minutit. Sel episoodil sai olla
vaid ks t hendus: see oli m eldud selleks, et Winstonile anda O'Brieni
aadressi. Teisiti ei olnud see v imalik, sest seda, kus inimene elab, v is
teada saada ainult inimese enda k est. Mingeid aadressraamatuid polnud
olemas. ъKui te soovite mind n ha, siis see on koht, kust mind v ib leida,
oli O'Brien tahtnud sellega elda. V ib-olla on s naraamatusse peidetud ka
mingi s num. Igatahes ks asi oli kindel. P randaalune, millest ta oli
unistanud, oli olemas ja tema oli j udnud selle v lisservani.
Ta teadis, et varem v i hiljem ta v tab O'Brieni kutse vastu. V ib-olla
p rast pikka viivitust, - ta ei olnud kindel. See, mis oli juhtumas, oli
lihtsalt aastaid tagasi alanud protsessi l pp-produkt. Esimene samm oli
olnud salajane, tahtmatu m te, teine samm oli olnud p eviku alustamine. Ta
oli liikunud m tetelt s nadele ja n d oli ta liikumas s nadelt tegudele. Ja
viimane samm on miski, mis toimub Armastusministeeriumis. Ta oli sellega
leppinud. L pp sisaldus alguses. Aga see oli hirmutav, v i t psemalt, see
oli nagu surma eelmaik, nagu oleksid sa natuke v hem elu. Juba O'Brieniga
r kides, kui O'Brieni s nade t hendus temani oli j udnud, oli k lmav rin
le ta ihu k inud. Tal oli tunne, nagu laskuks ta hauar skusse, ja seda
tunnet s vendas veel see, et ta oli alati teadnud, et temasuguseid ootab
haud.
Winston rkas, silmad pisarais. Julia keeras end uniselt vastu teda ja
pomises midagi umbes nagu ъMis viga on? .
ъMa n gin unes, et - - Lauset l petamata j i Winston vait. See oli
liiga keeruline, et seda s nadesse panna. Unen gu ise ja sellega seotud
m lestus, mis oli t usnud ta m lus pinnale m ni hetk p rast rkamist.
Ta lamas suletud silmi, ikka veel unen omeeleolu m ju all. See oli
olnud pikk ja selge unen gu, milles otsekui kogu ta elu laotus tema ette
nagu maastik suvisel htul p rast vihma. See k ik toimus klaasist
kirjapressi sisemuses, aga klaasi pind oli taevav lviks ja seespool seda
ujus k ik selges mahedas valguses, kus v is n ha l pmata kaugele. Selle
unen o p himotiiviks - ja t epoolest, teatavas m ttes tema sisuks - oli
Winstoni ema liigutus, mida oli kolmk mmend aastat hiljem korranud see juudi
naine, keda ta oli n inud n dalaringvaates, kes oli p dnud oma last kuulide
eest kaitsta, kuni helikopterid nad m lemad t kkideks lasksid.
ъTead, tles Winston, ъma uskusin siiamaani, et mina tapsin oma ema.
ъMiks sa ta tapsid? k sis Julia l bi une.
ъMa ei tapnud teda. Mitte f siliselt.
Winston oli n inud unes oma viimast kohtumist emaga, ja rgates oli
talle m ne hetke jooksul meenunud hulk v ikesi s ndmusi, mis olid sellele
eelnenud ja j rgnenud. See oli m lestus, mille ta oli hulk aastaid meelega
m lust kustutanud. Aastaarvus ta ei olnud kindel, aga ilmselt pidi ta tollal
olema v hemalt k mne v i kaheteistk mne aastane.
Isa oli kadunud natuke aega enne seda; kui palju just, seda ei suutnud
ta meenutada. Paremini m letas ta tolle aja rahutuid, l rmakaid olusid:
perioodiliselt korduvat paanikat hur nnakute ajal ja varjuotsimist
metroojaamades, kiviprahihunnikuid igal pool, arusaamatuid leskutseid
t navanurkadel, hev rvilistes s rkides noorukite salku, tohutuid j rjekordi
leivapoodide ukse taga ja kaugelt kostvaid automaadivalanguid, - eesk tt aga
seda, et iial ei saanud k htu t is. Ta m letas pikki htupoolikuid, mis ta
oli veetnud koos teiste poistega p hkmehunnikutes ja pr gikastides sorides
ja sealt kapsaleherootsusid, kartulikoori ja m nikord koguni kuivanud
leivakoorukesi koukides, millelt tuli hoolega k ntsa maha kraapida; samuti
veoautosid passides, mis kindlaid marsruute pidi loomas ta vedasid ja kust
aeg-ajalt, kui auto auklikul teel rappus, likoogit kikesi pudenes.
Kui isa kadus, ei olnud ema juures m rgata erilist kohkumist v i
ahastust, aga temas toimus mingi j rsk muutus. Paistis, nagu oleks eluvaim
temast lahkunud. Isegi Winstonile oli selge, et ta ootab midagi, millest ta
teab, et see kindlasti juhtub. Ta tegi k ik, mis tarvis, - keetis s a, pesi
pesu, lappis riideid, tegi voodi les, k ris p randat ja p hkis
kaminasimsilt tolmu, - alati v ga aeglaselt ja imelikul kombel hegi
learuse liigutuseta, nagu liigendnukk, mis liigub omal tahtel. Tema suur
n gus keha n is loomulikult tagasi langevat vaikusse. Ta v is vahel tundide
kaupa peaaegu liikumatult voodi serval istuda, valvates Winstoni pisikest
de, pisikest p durat kahe-kolmeaastast last, kelle n gu oli k hnusest
ahvilik. Vahetevahel v ttis ema Winstoni s lle ja surus teda t kk aega enda
vastu, ilma et oleks midagi elnud. Oma noorusele ja egoismile vaatamata
m istis Winston, et see k ik on kuidagi seotud sellega, millest ei r gitud,
aga mis pidi paratamatult juhtuma.
Ta m letas tuba, kus nad elasid, h marat umbset ruumi, millest poole
v ttis enda alla valge p evatekiga voodi. Seal oli gaasipliit, toiduained
olid riiulil ja ukse taga trepikojas oli pruun savivalamu, hine mitme
korteri peale. Winston m letas ema raidkujulikku kogu gaasipliidi kohale
kummardumas ja kastrulis midagi segamas. Ja eesk tt m letas ta oma pidevat
n ljatunnet ja vastikuid n klusi s gilauas. Ta noris ja noris ema kallal,
miks ei ole rohkem s a, ta karjus tema peale ja raevutses (ta m letas isegi
oma h letooni, - h lemurre algas tal varakult ja aeg-ajalt ta j mises
bassih lega), v i ta katsus teha haledat h lt, et saada rohkem, kui oli
tema osa. Ja ema oligi valmis talle andma rohkem, kui oli tema osa. Ta pidas
t iesti loomulikuks, et tema, ъpoisslaps , peab saama k ige suurema
portsjoni; aga ksk ik kui palju ta ka andis, Winston n udis ikka rohkem.
Igal s giajal palus ema teda h rdalt, et ta ei oleks nii egoistlik ja
m tleks ka oma v ikese e peale, kes on haige ja vajab samuti toitu, aga
sellest polnud kasu. Winston hakkas metsikult karjuma, kui ema talle enam
juurde ei andnud, p dis kastrulit ja lusikat ema k est ra kiskuda, kahmas
palasid e taldrikult. Ta teadis, et teised kaks tema p rast n lgivad, aga
ta ei saanud endast v itu; ta tundis koguni, et tal on igus seda teha.
Kisendav n ljatunne tema sisikonnas nagu igustas teda. S gikordade vahel,
kui ema polnud valvamas, n ppas ta alatasa riiulilt niigi nappe
toiduvarusid.
hel p eval jagati v lja s^okolaadinorm. Seda ei olnud n dalate v i
kuude kaupa jagatud. Ta m letas t iesti selgesti seda v ikest
s^okolaaditahvlit. See oli kaheuntsine tahvel (toona r giti veel
untsidest), neile kolme peale. Loomulikult oleks tulnud see kolmeks v rdseks
osaks jagada. J rsku, nagu oleks ta kuulanud kedagi teist, kuulis ta end
valju j miseva h lega tervet tahvlit enesele n udmas. Ema manitses teda, et
ta ei oleks nii ahne. J rgnes pikk inetu t li ja norimine, mis tiirutas ja
tiirutas he koha peal karjumise, vingumise, pisarate, vastuv idete ja
kauplemisega. Tema v ike de klammerdus kahe k ega ema k lge, t pselt nagu
tilluke ahvip rdik, ja vaatas teda le ema la suurte kurbade silmadega.
L puks murdis ema kolm neljandikku s^okolaadist Winstonile ja andis
lej nud neljandiku tema ele. V ike t druk haaras selle pihku ja uuris
seda igast kandist, taipamata, mis see on. Winston vaatas teda natuke aega.
Siis krabas ta kki e k est s^okolaadit ki ja oli ainsa h ppega uksest
v ljas.
ъWinston! Winston! h dis ema talle j rele. ъTule tagasi! Anna ele
s^okolaad tagasi!
Ta peatus, aga ei l inud tagasi. Ema ahastav pilk oli nagu naelutatud
ta n kku. Isegi praegu m tles ta sellele, millest Winston ei teadnud, mis
see on, aga mis oli kohe juhtumas. O^de, taibates, et temalt on midagi
r vitud, hakkas h diselt nutma. Ema kallistas hellalt last ja surus ta n o
oma rinnale. Miski selles liigutuses tles Winstonile, et tema de on
suremas. Ta p ras mber ja jooksis trepist alla, kleepuv s^okolaadit kk
pihku surutud.
Ta ei n inud oma ema enam iial. Kui ta oli s^okolaadi alla kugistanud,
hakkas tal enda p rast natuke h bi ja ta hulkus mitu tundi t naval, kuni
n lg ta l puks koju ajas. Kui ta koju j udis, oli ema kadunud. See oli sel
ajal juba tavaline asi. Midagi ei olnud puudu, v lja arvatud ema ja de.
Riideid polnud nad kaasa v tnud, isegi ema palitut mitte. Winston ei teadnud
t nase p evani kindlalt, kas ta ema on surnud. Oli t iesti v imalik, et ta
saadeti lihtsalt sunnit laagrisse. Mis puutub esse, siis paigutati ta ehk
- nagu Winstongi - m nda kodus ja j rel tekkinud kodutute laste kolooniasse
(neid kutsuti mberkasvatamiskeskusteks); v i viidi ta koos emaga
sunnit laagrisse v i j eti lihtsalt kuhugi surema.
Unen gu oli Winstoni m lus ikka veel elav, eriti see embav kaitsev
k eliigutus, mis sisaldas nagu kogu selle unen o m tet. Talle meenus ks
teine, umbes kaks kuud tagasi n htud unen gu. T pselt nii, nagu ema oli
istunud luitunud valge vaibaga voodil, laps kaela mbert kinni hoidmas,
istus ta uppunud laevas, s gaval tema all, ja vajus ha s gavamale, aga
vaatas ikka tema poole l bi tumeneva vee.
Winston r kis Juliale ema kadumise loo. Silmi avamata keeras Julia
teise k lje ja v ttis mugavama asendi.
ъMa usun, et sa olid ks v ike vastik siga, pomises ta. ъK ik lapsed
on sead!
ъJah. Aga asja tuum on tegelikult - -
Hingamise j rel oli selge, et Julia hakkab uuesti magama j ma. Winston
oleks tahtnud talle veel emast r kida. Ta ei arvanud, et selle j rgi, mis
ta emast m letas, et ema oleks olnud naisena kuidagi erandlik, veel v hem
intelligentne; ja ometi oli talle omane teatav ilsus, teatav puhtus,
lihtsalt sellep rast, et tal olid oma t ekspidamised, mida ta j rgis. Tal
olid oma tunded, ja neid ei saanud v ljastpoolt m jutada. Talle ei tulnud
p hegi, et tegu, millel pole silman htavaid tulemusi, on selle t ttu
m ttetu. Kui sa kedagi armastad, siis sa armastad teda, ja kui sul ei ole
muud anda, siis sa annad talle oma armastuse. Kui viimane s^okolaadikild oli
l inud, surus ema lapse rinnale. Sellest ei olnud kasu, see ei muutnud
midagi, see ei andnud s^okolaadi tagasi, see ei p stnud ei last ega teda
ennast surmast; aga tema meelest oli loomulik nii teha. Ka see p genev naine
paadis varjas v ikest poissi k sivarrega, kuigi sellest polnud kuulide
kaitseks rohkem kasu kui paberilehest. Kohutav oli see, et Partei veenis
inimesi, et nende ajed ja nende tunded ei loe midagi, samal ajal r vides
neilt igasuguse v imu materiaalse maailma le. Kui sa olid juba kord Partei
haardes, siis polnud enam oluline, mida sa tunned v i ei tunne, mida sa teed
v i j tad tegemata. Nii v i teisiti sa kaod ja sinust ja su tegudest ei
kuulda enam iial. Sa oled lihtsalt ajaloo voolust v lja t stetud. Ja ometi
alles paar inimp lve tagasi ei oleks sellele erilist t htsust omistatud,
sest tollal ei p tud ajalugu muuta. Inimesi juhtis isiklik ustavus, milles
nad ei kahelnud. Olulised oli inimestevahelised suhted, ja t iesti t hisel
z^estil, kallistusel, pisaral v i surijale eldud s nal v is olla omaette
v rtus. Proled, taipas ta korraga, on niisuguseks j nudki. Nad ei ole
ustavad mitte m nele parteile, riigile v i ideaalile, nad on ustavad
ksteisele. Esimest korda elus ei p lanud ta prolesid ega pidanud neid
lihtsalt inertseks j uks, mis hel p eval rkab ja kujundab maailma mber.
Proled olid j nud inimeseks. Nad polnud sisemiselt kalestunud. Nad olid
s ilitanud oma primitiivsed emotsioonid, mida Winstonil endal tuli teadliku
pingutusega uuesti ppida. Ja seda m eldes meenus talle n iliselt seosetult
seik, kuidas ta m ne n dala eest oli n inud k nniteel k elaba ja oli l nud
selle jalaga nagu kapsarootsu rentslisse.
ъProled on inimesed, tles ta valjusti. ъMeie ei ole seda.
ъKuidas nii? k sis Julia, kes oli uuesti les rganud.
Winston j i korraks m ttesse. ъOn sulle p he tulnud, k sis ta, ъet
meil oleks k ige igem siit minema k ndida, enne kui on hilja, ja teineteist
enam mitte kunagi n ha?
ъJah, kallis, see on mulle p he tulnud mitu korda. Aga ma ei tee seda,
mitte mingil juhul.
ъSiiani on meil vedanud, tles Winston, ъaga see ei saa kaua kesta. Sa
oled noor. Sa oled pealtn ha normaalne ja s tu. Kui sa minusugusest eemale
hoiad, v id sa veel viisk mmend aastat elada.
ъEi. Ma olen k ik l bi m elnud. Ma teen seda, mida sinagi. Ja ra ole
nii masendunud. K ll ma oskan ellu j da.
ъMe saame koos olla veel kuus kuud - v ib-olla aasta - seda ei tea
keegi. Ja l puks tuleb meil ikkagi lahku minna. Kas sa saad aru, kui
kohutavalt ksi me siis oleme? Kui nad meid kskord k tte saavad, ei suuda
me midagi, absoluutselt mitte midagi teineteise heaks teha. Kui ma les
tunnistan, lasevad nad su maha; ja kui ma keeldun tunnistamast, lasevad nad
su ikkagi maha. ksk ik, mis ma teen v i tlen v i j tan tlemata, sinu elu
ei saa ma sellega minutitki pikendada. Ja kumbki meist isegi ei tea, kas
teine on elus v i surnud. Me oleme t iesti j uetud. T htis on ainult, et me
teineteist ei reedaks, kuigi ka sellest ei muutu tegelikult midagi.
ъKui sa m tled lestunnistamist, tles Julia, ъsiis sellest me ei
p se, see on kindel. K ik tunnistavad alati les. Sinna ei saa midagi
parata. Nad piinavad ju.
ъMa ei m tle lestunnistamist. lestunnistamine pole reetmine. See, mis
sa tled v i teed, ei loe, loevad ainult tunded. Reetmine oleks see, kui nad
suudaksid mind sundida loobuma sind armastamast.
Julia m tles j rele. ъSeda nad ei suuda, tles ta l puks. ъSee on
ainus, mida nad ei suuda. Nad v ivad panna sind tlema ksk ik mida -
ksk ik mida - , aga nad ei saa panna sind seda uskuma. Sinu sisse nad ei
p se.
ъJah, tles Winston veidi lootusrikkamalt, ъjah, see on ige k ll.
Sinu sisse nad ei p se. Kui satunned
inimeseks j mine on midagi v rt, isegi kui sel ei ole mingit tulemust,
siis sa j d peale.
Ta m tles teleekraanile ja selle igi rksale k rvale. Nad v ivad d kui
p evad su j rel nuhkida, aga kui sa ei kaota pead, siis sa v id neid le
kavaldada. Vaatamata kogu oma tarkusele pole nad avastanud saladust, kuidas
teise inimese m tteid lugeda. V ib-olla siis on midagi teisiti, kui sa neil
juba peos oled. Keegi ei tea t pselt, mis Armastusministeeriumi seinte vahel
toimub, aga seda on v imalik oletada: piinamine, meelem rgid, tundlikud
aparaadid iga n rvis steemi-reaktsiooni registreerimiseks, j rk-j rguline
kurnamine magamatuse, ksinduse ja pidevate lekuulamistega. Igatahes fakte
pole seal v imalik maha salata. Neile saadakse j lile lekuulamise abil,
neid pressitakse v lja piinamise abil. Aga kui piinatav eelistab
elluj misele inimeseks j mist, mis siis saab? Sinu tundeid nad ei saa
muuta: mis sellesse puutub, siis neid ei saa muuta ka sina ise mitte, isegi
kui sa tahaksid. Nad v ivad viimaste pisiasjadeni p evavalgele tuua k ik,
mis sa oled teinud v i elnud v i m elnud; aga sinu sisim tuum, milles
toimuvad protsessid j vad saladusse ka sinu enda eest, j b puutumata.
See samm on tehtud, see samm on siis l puks tehtud!
Tuba, kus nad seisid, oli pikliku kujuga ja mahedalt valgustatud.
Teleekraan oli vaikse suminani maha keeratud; luksuslik tumesinine vaip
j ttis mulje, nagu astuksid sa sametil. Toa teises otsas istus O'Brien
kirjutuslaua taga, rohelise kupliga lambi valguses, m lemat k tt
paberivirnad. Ta ei vaevunud isegi pead t stma, kui teener Winstoni ja Julia
sisse juhatas.
Winstoni s da peksis nii gedalt, et ta kahtles, kas ta saab ldse s na
suust. See samm on tehtud, see samm on siis l puks tehtud, oli k ik, mida ta
suutis m elda. Siiatulemine oli hulljulge tegu ja kahekesi tulemine lausa
lollus, kuigi nad, t si k ll, olid tulnud eri teed m da ja olid kohtunud
alles O'Brieni ukse ees. Aga ksnes juba niisugusesse kohta sisse astumine
tekitas n rvipinget. V ga harva oli kellelgi juhust n ha sisepartei liikmete
eluruume v i sattuda sellesse linnajakkugi, kus nad elasid. Kogu see
korterite bloki atmosf ri, interj ri rikkus ja avarus, hea toidu ja hea
tubaka harjumatud l hnad, vaiksed ja uskumatult kiired liftid, mis libisesid
les ja alla, valge kuuega teenrid, kes sagisid edasi-tagasi - see k ik oli
heidutav. Ja kuigi Winstonil oli siiatulekuks hea ettek ne, ahistas teda
igal sammul hirm, et nurga tagant ilmub kki m ni musta univormiga valvur,
n uab talt dokumente ja ajab minema. Aga O'Brieni teener laskis nad siiski
hegi vastuv iteta sisse. See oli v ike mustade juustega mees valges jakis,
rombja, t iesti ilmetu n oga, mis v is kuuluda hiinlasele. Koridoris, kuhu
ta neid juhtis, oli p randal pehme vaip, seintel kreemikas tapeet ja valge
tahveldis, k ik erakordselt puhas. Ja ka see oli heidutav. Winston ei
m letanud, et ta oleks iial n inud koridori, mille seinad poleks olnud
m rdunud kokkupuudetest inimkehadega.
O'Brienil oli ks pabeririba n pu vahel ja ta paistis seda s venenult
uurivat. Tema lihav n gu, kummargil laua kohal, nii et oli n ha tema
ninajoon, n gi v lja htaegu hirmu ratav ja intelligentne. Umbes paark mmend
sekundit istus ta t iesti liikumatult. Siis ta t mbas k nekirjuri endale
l hemale ja paristas maha teate ministeeriumide h briidz^argoonis:
ъParagrahvid ks koma viis koma seitse t isselt vastuv etavad punkt
ettepanek paragrahv kuus kaksislisanaeruv rne m tteroimani j tta punkt
ebaj tk konstruktsioonselt ennesaada lisat is eelarve tehnika ldkulud punkt
teate l pp.
Ta t usis kiirustamata p sti ja astus k ratult m da pehmet vaipa nende
poole. Koos uuskeeles nadega n is tema mbert m nev rra hajuvat ka ametlik
hkkond, aga ta n oilme oli valjem kui tavaliselt, nagu paneks ta pahaks, et
teda segati. Hirmuga, mida Winston tundis, segunes kki annus lihtlabast
kimbatust. Talle tundus, et on t iesti v imalik, et ta oli teinud lihtsalt
rumala vea. Millest ta oli j reldanud, et O'Brien on poliitiline
p randaalune? Ainult hest silmav lgatusest ja hest ebam rasest m rkusest,
ja peale selle ainult oma salajastest kujutlustest, mis p hinesid unen ol.
Ta ei saanud ka enam tagasi langeda ettek nde juurde, et ta oli tulnud
s naraamatut laenama, sest sel juhul oleks olnud v imatu seletada Julia
kaasatulekut. Kui O'Brien m dus teleekraanist, meenus talle n htavasti
midagi. Ta peatus, p ras end ja vajutas l litile seinal. Kostis terav
naksatus. H l j i vait.
Julia piiksatas vaikselt, ta t i kuuldavale imestush de. Ja Winston
oli paanikast hoolimata nii h mmeldunud, et ta ei suutnud pidada keelt
hammaste taga.
ъTe saate selle v lja l litada! h atas ta.
ъJah, tles O'Brien, ъme saame selle v lja l litada. See on meie
privileeg.
Ta oli n d otse Winstoni ja Julia vastas. Tema massiivne kogu k rgus
nende kohal ja tema n oilme oli ikka l bitungimatu. Ta n is ootavat pisut
t redalt, et Winston hakkaks r kima, aga millest? Isegi praegu oli t iesti
m eldav, et ta on lihtsalt h ivatud mees, kes tahab rritunult teada, miks
teda t litama on tuldud. Keegi ei lausunud s nagi. P rast teleekraani
v ljal litamist oli tuba haudvaikne. Sekundid m dusid l putus reas.
Winstonil oli ha raskem O'Brienile silma vaadata. Siis kki vilksas le
morni n o vaevum rgatav naeruv relus ja O'Brien kohendas oma iseloomuliku
liigutusega prille ninal.
ъKas tlen mina v i tlete teie? k sis ta.
ъMa ise tlen, tles Winston kiiresti. ъKas see on t epoolest v lja
l litatud?
ъJah, me oleme omavahel.
ъMe tulime selleks, et - -
Ta peatus, tajudes esmakordselt oma motiivide ebam rasust. Kuna ta ei
teadnud t pselt, missugust abi ta O'Brienilt loodab, polnud tal kerge
seletada, miks ta siia oli tulnud. Ta j tkas, m istes, et see, mis ta tleb,
k lab htlasi totralt ja pretensioonikalt:
ъMe usume, et on olemas mingi p randaalune, mingi Partei-vastane
salajane organisatsioon, ja et teie kuulute sellesse. Me tahame sellega
hineda ja selle heaks t tada. Me oleme Partei vaenlased. Me ei usu
ingsotsi p hialustesse. Me oleme m tteroimarid. Me oleme ka abielurikkujad.
Ma r gin teile seda k ike sellep rast, et me tahame end teie meelevalda
anda. Me oleme valmis ka muudeks kuritegudeks kui vaja.
Ta j i vait ja heitis pilgu le la, sest tal oli tunne, nagu oleks uks
avanenud. Ja t epoolest, v ike kollasen oline teener oli koputamata sisse
astunud. Winston n gi, et tal on k es kandik karahvini ja klaasidega.
ъMartin on ks meie hulgast, tles O'Brien ksk ikselt. ъMartin, tooge
kandik siia. Pange see mmargusele lauale. Kas toole j tkub? Siis v ime maha
istuda ja mugavalt vestelda. V tke endale ka tool, Martin. See on asjalik
jutt. Te v ite k mneks minutiks lakata olemast teener.
V ike mees v ttis istet, pris sundimatult, aga siiski teenri kombel,
toapoisi kombel, kes naudib privileegi. Winston j lgis teda silmanurgast.
Talle tundus, et selle mehe kogu elu seisneb teatava rolli m ngimises ja et
ta ei julge hetkekski oma osast v lja langeda. O'Brien v ttis karahvini ja
kallas klaasid tumepunast vedelikku t is. Winstonile meenus hmaselt miski,
mida ta oli n inud ige ammu kuskil seinal v i plangul - tohutu
elektripirnidest pudel, mis nookus les-alla ja valas oma sisu klaasi. lalt
vaadates oli see vedelik klaasis peaaegu must, karahvinis s deles ta
rubiinselt. L hn oli hapukasmagus. Ta n gi, kuidas Julia v ttis klaasi ja
nuusutas seda varjamatu uudishimuga.
ъSelle nimi on vein, tles O'Brien kerge muigega. ъKindlasti te olete
sellest raamatutes lugenud. Karta on, et v lispartei liikmetele ei j tku
seda kuigi palju. Ta n gu t mbus j lle t siseks ja ta t stis klaasi: ъMa
arvan, et k igepealt oleks kohane juua meie juhi Emmanuel Goldsteini
terviseks.
Winston v ttis innukalt klaasi k tte. Vein oli midagi, millest ta oli
lugenud ja unistanud. Just nagu kirjapress v i mr. Charringtoni poolununenud
v rsidki, kuulus see kadunud romantilisse minevikku - ъvanasse heasse aega ,
nagu ta seda oma m ttes salamisi nimetas. Millegip rast oli ta alati
arvanud, et vein on v ga magus nagu murakamoos ja teeb kohe purju.
Tegelikult valmistas see vedelik talle pettumuse. T si oli, et p rast
aastatepikkust dz^innijoomist ta vaevalt tundis selle maiku. Ta pani t hja
klaasi lauale.
ъNii et selline isik nagu Goldstein on olemas? k sis ta.
ъJah, selline isik on olemas, ja ta on elus. Aga kus, seda ma ei tea.
ъJa p randaalune organisatsioon? Kas see on ka olemas? Kas see pole
lihtsalt M ttepolitsei v ljam eldis?
ъEi, see on olemas. Me nimetame seda Vennaskonnaks. Te ei saa selle
kohta iial midagi muud teada, kui et ta on olemas ja et te kuulute sinna. Ma
tulen selle juurde veel tagasi. Ta vaatas oma k ekella. ъIsegi sisepartei
liikmetel pole m istlik teleekraani kauemaks kui pooleks tunniks v lja
l litada. Te ei oleks tohtinud koos siia tulla ja te lahkute siit eraldi.
Teie, seltsimees, p rdus ta Julia poole, ъl hete esimesena. Meie k sutuses
on umbes kaksk mmend minutit. Te saate aru, et k igepealt ma pean esitama
teile m ned k simused. ldiselt, mida te olete valmis tegema?
ъK ike, milleks me oleme suutelised, tles Winston.
O'Brien oli end toolil natuke p ranud, nii et ta oli n oga Winstoni
poole. Ta ei teinud Juliast peaaegu v ljagi, ilmselt eeldades, et Winston
r gib m lema eest. Hetkeks vajusid tal laud silmadele. Ta hakkas oma
k simusi esitama madala ilmetu h lega, nagu oleks see lihtsalt rutiin,
omamoodi katekismus, kus vastused on talle juba ette teada.
ъKas te olete valmis oma elu ohverdama?
ъJah.
ъKas te olete valmis m rva sooritama?
ъJah.
ъJa sabotaaz^iakte sooritama, mis v ivad p hjustada sadade s tute
inimeste surma?
ъJah.
ъJa reetma oma maad v lisriikidele?
ъJah.
ъKas te olete valmis valetama, v ltsima, v lja pressima, laste teadvust
laostama, narkootikume levitama, protsitutsiooni soodustama, suguhaigusi
k lvama - tegema k ike, mis v ib Partei demoraliseerumist ja n rgenemist
p hjustada?
ъJah.
ъKui n iteks meie huvides tuleks lapsele v velhapet n kku visata, kas
te olete valmis seda tegema?
ъJah.
ъKas te olete valmis muutma oma isiksust ja elama lej nud elu
kelnerina v i laadijana?
ъJah.
ъKas te olete valmis end ra tapma, kui me seda n uame?
ъJah.
ъKas te olete valmis teineteisest lahku minema ja mitte kunagi enam
kohtuma?
ъEi! pahvatas Julia.
Winstonile n is, et m dus hulk aega, enne kui ta vastas. Hetkeks
paistis ta olevat isegi k nev ime kaotanud. Ta maigutas h letult, p des
kord he, kord teise s na algush likuid vormida, ikka ja j lle. Kuni
viimase hetkeni ei teadnud Winston ka ise, mida ta tleb. ъEi, tles ta
viimaks.
ъTe tegite h sti, et te seda mulle tlesite, lausus O'Brien. ъMe peame
k ike teadma.
Ta p rdus Julia poole ja tema h l elavnes pisut:
ъKas te saate aru, et isegi siis, kui ta ellu j b, v ib see olla
hoopis teine isik? Me oleme v ib-olla sunnitud andma talle uue isiksuse.
Tema n gu, liigutused, k te kuju, juuste v rv, isegi tema h l v ivad
muutuda. Ja ka teie ise teete v ib-olla samasuguse muutuse l bi. Meie
kirurgid v ivad inimest tundmatuseni muuta. M nikord on seda vaja. Vahel me
isegi amputeerime m ne j seme.
Winston ei suutnud hoiduda Martini mongolin ole veel ht k rdpilku
heitmast. Mingeid arme polnud seal n ha. Julia oli pisut kahvatunud, nii et
tema tedert hed tulid n htavale, aga ta vaatas julgelt O'Brienile otsa. Ta
pomises midagi, mis oli nagu n usolek.
ъH va. See on siis otsustatud.
Laual oli h bedane sigaretitoos. pris hajameelse n oga l kkas O'Brien
seda nende poole, v ttis ka ise he sigareti, t usis siis p sti ja hakkas
toas edasi-tagasi jalutama, nagu ei saaks ta istudes h sti m elda. Need olid
v ga head sigaretid: v ga tihedalt ja h sti topitud ja harjumatult siidises
paberis. O'Brien vaatas j lle oma k ekella.
ъTe v iksite n d oma kohale tagasi minna, Martin, tles ta. ъMa
l litan teleekraani veerand tunni p rast sisse. Aga vaadake h sti nendele
seltsimeestele n kku, enne kui te l hete. Teie veel kohtate neid. Mina
v ib-olla mitte.
V ikese mehe tumedad silmad libisesid le tema n o, t pselt samuti nagu
enne v lisukse juures. Tema ilmes polnud k betki s bralikkust. Ta j ttis
nende v limuse meelde, aga ta ei tundnud nende vastu mingit huvi, v hemasti
ei paistnud tundvat. Winstonil k is peast l bi m te, et see s nteetiline
n gu ei ole v ib-olla ldse v imeline ilmet muutma. Martin l ks s nagi
lausumata ja h vasti j tmata minema, sulgedes vaikselt ukse enda j rel.
O'Brien j tkas edasi-tagasi k ndimist, ks k si mustade tunkede taskus,
teises k es sigaret.
ъTe saate aru, tles ta, ъet teil tuleb v idelda pimeduses. Te j te
alati pimedusse. Te saate k ske ja t idate neid, teadmata, miks. Kunagi
hiljem ma saadan teile he raamatu, kust te pite tundma selle hiskonna
t elist olemust, kus me elame, ja strateegiat, mille alusel me selle
h vitame. Kui te olete selle raamatu l bi lugenud, siis te olete Vennaskonna
t ie iguslikud liikmed. Aga k ike seda, mis j b meie ldiste eesm rkide ja
jooksvate lesannete vahele, ei saa te iial teada. Ma tlen teile, et
Vennaskond on olemas, aga ma ei saa teile elda, kas sel on sada v i k mme
miljonit liiget. Ja teie isiklike kogemuste p hjal ei ole teil iial v imalik
elda, kas sel on tosingi liiget. Teil saab olema kolm v i neli sidemeest,
kes vahetuvad aeg-ajalt, kui m ni kaob ja teine tuleb asemele. Kuna esimene
kontakt oli teil minuga, siis s ilitame selle. Kui te saate k ske, siis need
tulevad minult. Kui meil on vaja teiega hendusse astuda, siis toimub see
Martini kaudu. Kui teid l puks kinni v etakse, siis te tunnistate k ik les.
Sinna ei ole midagi parata. Aga peale omaenda tegude on teil v ga v he les
tunnistada. Te ei saa reeta kedagi peale k put ie t htsusetute inimeste.
T en oliselt ei saa te reeta isegi mind. Selleks ajaks ma olen kas surnud
v i tundmatuseni muutunud.
Ta j tkas edasi-tagasi k ndimist m da pehmet vaipa. Kogukale kerele
vaatamata olid ta liigutused m rkimisv rselt n tked. See ilmnes isegi
selles, kuidas ta k e taskusse pani v i sigaretti hoidis. Rohkem isegi kui
j udu hoovas temast enesekindlust ja irooniaga segatud m istvust. Kui t sine
ta ka paistis olevat, temas ei olnud v himalgi m ral kinnisideelisust, mis
kuulub fanaatiku juurde. Kui ta r kis m rvadest, enesetapust,
suguhaigustest, amputeeritud j semetest ja moonutatud n gudest, tegi ta seda
kergelt pilkaval toonil. ъSinna ei ole midagi parata, n is ta h letoon
tlevat, ъmeil tuleb seda teha, kohkumatult. Aga me ei tee seda enam siis,
kui elu on j lle elamisv rne. Winston tundis, et ta imetleb, lausa
jumaldab O'Brienit. Hetkeks ta unustas sootuks Goldsteini hmase kuju. Kui
sa vaatasid O'Brieni tugevaid lgu ja tema rohmakat n gu, nii inetut ja
samas nii intelligentset, oli v imatu uskuda, et seda meest saab murda. Ei
olnud s jakavalust, mida ta ei oleks l bi n inud, ei olnud ohtu, mida ta ei
oleks ette aimanud. Paistis, et ta on ka Juliale s gava mulje j tnud. Julia
oli lasknud oma sigareti kustuda ja kuulas pingsalt. O'Brien j tkas.
ъTe olete kindlasti kuulnud igasuguseid jutte Vennaskonna kohta.
Kahtlemata on teil asjast oma pilt kujunenud. K llap te olete kujutlenud
p randaalust vandeseltslaste maailma, kes kohtuvad salaja keldrites,
kriibivad seintele l kitusi ja tunnevad ksteist ra paroolide v i
leppem rkide abil. Midagi niisugust pole olemas. Vennaskonna liikmetel pole
mingit v imalust ksteist ra tunda ja kski liige ei tea rohkem kui paari
teise kohta, kes see tegelikult on. Ka Goldstein ise, kui ta peaks
M ttepolitsei k tte sattuma, et saaks neile anda liikmete t ielikku
nimekirja v i mingeid andmeid, mis laseks neil koostada t ielikku nimekirja.
Sellist nimekirja ei ole olemas. Vennaskonda ei saa h vitada, sest ta ei ole
organisatsioon tavalises m ttes. Seda ei hoia koos midagi muud peale idee,
mis on h vimatu. Teil ei ole loota mitte kui midagi, mis teid toetaks, peale
selle idee. Teil ei ole htegi seltsimeest ega htegi julgustajat. Ja kui
teid l puks kinni v etakse, ei saa te mingit abi. Me ei aita iial oma
liikmeid. rmisel juhul, kui on vaja tingimata kedagi vaikima panna, v ime
me vangikongi sokutada z^iletitera. Te peate ppima elama oma t tulemusi
n gemata ja millelegi lootmata. Te tegutsete m nda aega, teid v etakse
meelest - , et see, mis praegu toimub, ei saa kaua kesta. Oli aegu, kus ees
ootav surm tundus olevat niisama kombatav nagu voodi, millel nad lamasid, ja
nad klammerdusid teineteisesse meeleheitliku kirglikkusega nagu
hukkam istetud hinged, kes ahmivad viimaseid naudinguraasukesi; viis minutit
enne surmatundi. Aga oli ka aegu, kus neid valdas turvalisuse ja kestvuse
illusioon. Nad m lemad tundsid, et kuni nad selles toas on, ei saa nendega
midagi halba juhtuda. Siia p seda oli raske ja ohtlik, aga tuba ise oli
p hapaik. See oli midagi niisugust, nagu Winston oli kogenud, kui ta
kirjapressi s damesse vaatas, tundes, et on v imalik sellesse klaasmaailma
sisse p seda ja et kord juba sees olles saab aja seisma panna. Sageli
andusid nad unistustele sellest, kuidas nad p sevad. Nende nn kestab
igavesti ja nad j tkavad oma salajast vahekorda elup evade l puni. V i sureb
Katharine ra ja neil nnestub mingi osava man vriga abielluda. V i nad
sooritavad heskoos enesetapu. V i nad kaovad j ljetult, muundavad end
tundmatuseni, pivad prolede moodi r kima, saavad vabrikusse t le ja
elavad oma elu ra m nel vaiksel k rvalt naval. Aga see oli k ik m eldamatu,
nagu nad m lemad teadsid. Tegelikult ei olnud mingit p su. Ainsat plaani,
mis oli teostatav, enesetapuplaani ei olnud neil mingit kavatsust t ide
viia. Hoida kramplikult kinni igast p evast, igast n dalast, venitada
olevikku, millel ei ole tulevikku, n is olevat v itmatu instinkt, nii nagu
inimese kopsud t mbavad sisse viimsegi s mu hku, niikaua kui seda veel on.
M nikord r kisid nad ka aktiivsest m ssust Partei vastu, ilma et neil
oleks olnud aimu, millest peale hakata. Isegi kui see legendaarne Vennaskond
t esti olemas oli, polnud lihtne sellega kontakti leida. Winston r kis
Juliale ka kummalisest l hedusest, mis oli v i paistis olevat tema ja
O'Brieni vahel, ja aeg-ajalt tekkivast kiusatusest lihtsalt O'Brienile ligi
astuda, teatada, et ta on Partei vaenlane, ja paluda tema abi. Imelikul
kombel ei paistnud see m te Julia meelest sugugi v imatu olevat. Ta oli
harjunud inimeste le n o j rgi otsustama, ja tema meelest oli loomulik, et
Winston peab O'Brienist usaldatavaks vaid heainsa p gusa pilgu p hjal.
Pealegi ta oli kindel, et k ik v i peaaegu k ik inimesed vihkavad salaja
Parteid ja rikuksid reegleid, kui nad teaksid, et see pole ohtlik. Aga ta
keeldus uskumast, et on olemas v i et saab ldse olemas olla
laiaulatuslikku, organiseeritud opositsiooni. Jutud Goldsteinist ja tema
p randaalusest armeest, tles ta, on lihtsalt jama, mille Partei on oma
huvides v lja m elnud ja mida tuleb uskuda. Lugematutel Partei koosolekutel
ja spontaansetele meeleavaldustel oli ka tema t iest k rist karjudes n udnud
karistust inimestele, kelle nimegi ta polnud iial kuulnud ja kelle
kuritegudesse ta p rmugi ei uskunud. Kui toimusid avalikud kohtuprotsessid,
v ttis ta sisse oma koha Noorsoo hingu esindajate hulgas, kes hommikust
htuni kohtumaja mber seisid ja karjusid: ъSurm reeturitele! Ja kahe
vihkamise minuti ajal letas ta alati k iki teisi, karjudes solvanguid
Goldsteini aadressil. Kuigi ta kujutas v ga hmaselt ette, kes see Goldstein
on ja missuguseid vaateid ta propageerib. Ta oli les kasvanud p rast
Revolutsiooni ja oli liiga noor, et m letada viiek mnendate ja
kuuek mnendate aastate ideoloogilist v itlust. Niisugune asi nagu iseseisev
poliitiline liikumine ei mahtunud tema kujutlusse, ja igal juhul pidas ta
Parteid v itmatuks. See j b alati eksisteerima ja j b alati samaks. Selle
vastu v ib ainult m ssata, salajase s nakuulmatusega v i rmisel juhul
ksiku v givallateoga nagu kellegi tapmine v i millegi hkulaskmine.
M nes m ttes oli Julia Winstonist palju terasem ja Partei propagandale
palju v hem vastuv tlik. Kord, kui Winston mainis mingis seoses s da
Euraasiaga, pani Julia teda jahmatama, eldes nagu muuseas, et tema arvates
polegi mingit s da k imas. Rakettm rsud, mis iga p ev Londonile langesid, on
v ib-olla Okeaania valitsuse enda lastud, ъet rahvast hirmu all hoida .
Selline m te polnud Winstonile iial p he tulnud. Ja Julia ratas temas ka
kadedust, eldes, et ta hoiab end kahe vihkamise minuti ajal vaevu vaos, et
mitte naerma puhkeda. Aga Partei petusi pani ta k sim rgi alla ainult siis,
kui need mingil moel tema enda elu puudutasid. Tihti oli ta valmis ametlikku
m toloogiat omaks v tma, lihtsalt selle t ttu, et erinevus t e ja vale vahel
ei olnud talle t htis. Ta uskus n iteks, nagu koolis oli petatud, et
lennuki on leiutanud Partei. (Winstoni kooliajal, nagu ta m letas,
viiek mnendate aastate l pul, v ideti seda vaid helikopteri kohta; tosin
aastat hiljem, kui Julia koolis k is, v ideti seda juba lennuki kohta; veel
p lvkond edasi, ja seda v idetakse aurumasina kohta.) Ja kui Winston seletas
talle, et lennukid olid olemas juba enne tema s ndimist ja kaua aega enne
Revolutsiooni, j ttis see fakt teda t iesti ksk ikseks. Ja ldse, mis
t htsust sel on, kes on lennuki leiutanud? Veelgi enam rabas Winstonit m ne
juhusliku m rkuse p hjal tehtud t helepanek, et Julia ei m leta, et neli
aastat tagasi oli Okeaania olnud s jas Ida-Aasiaga ja rahujalal Euraasiaga.
T si k ll, Julia pidas kogu seda s da pettuseks, aga ilmselt ta ei olnud
m rganudki, et vaenlase nimi on muutunud. ъMa arvasin, et me oleme kogu aeg
Euraasiaga s dinud, kohmas ta. See ehmatas Winstonit natuke. Lennuk oli
leiutatud kaua aega enne Julia s ndimist, aga s jas mberl litumine oli
toimunud ainult neli aastat tagasi, ja siis oli Julia juba t iskasvanu. Nad
vaidlesid selle le ligi veerand tundi. Ja l puks nnestus Winstonil sundida
Juliat oma m lu pingutama, kuni talle hmaselt meenus, et ksvahe oli t esti
olnud vaenlane Ida-Aasia, ja mitte Euraasia. Aga see tulemus j ttis ta
ikkagi ksk ikseks. ъJa keda see huvitab? tles ta k rsitult. ъ ks neetud
s da teise j rel, ja nagunii on teada, et uudised on alati valed.
Vahel r kis Winston talle arhiiviosakonnast ja jultunud v ltsingutest,
mida ta seal korda saadab. Niisugused asjad ei paistnud Juliat kohutavat. Ta
ei tundnud kuristikku oma jalge all avanevat m tte juures, et valedest
saavad t ed. Winston r kis talle Jonesist, Aaronsonist ja Rutherfordist ja
ajalehev ljal ikest, mida ta hetkeks k es oli hoidnud. Aga see ei avaldanud
Juliale mingit muljet. Ja esialgu j i kogu selle loo m te talle sna
h maraks.
ъKas need olid su s brad? k sis ta.
ъEi, ma ei tundnud htegi. Nad olid sisepartei liikmed ja pealegi
minust palju vanemad. Nad kuulusid rohkem Revolutsiooni-eelsesse aega. Ma
teadsin neid ainult n gupidi.
ъMille p rast sa siis muretsed? Inimesi tapetakse ju iga jumala p ev,
eks ole?
Winston p dis talle seletada. ъSee oli erandlik juhtum. Asi polnud
mitte selles, et keegi tapeti ra. Saad sa aru, et minevik on eilsest
p evast alates tegelikult h vitatud? Kui ta s ilibki kuskil, siis m ne tahke
esemena, mille juurde ei kuulu htegi s na, nagu see klaasikamakas sea. Me
ei tea s na otseses m ttes midagi Revolutsiooni ja sellele eelnenud aja
kohta. K ik allikad on h vitatud v i v ltsitud, k ik raamatud on mber
kirjutatud, k ik pildid on le maalitud, k ik ausambad ja t navad ja hooned
on mber nimetatud, k ik kuup evad on ra muudetud. Ja see protsess j tkub
p evast p eva ja minutist minutisse. Ajalugu on peatunud. Pole olemas midagi
peale tohutu mineviku, kui Parteil on alati igus. Muidugi, ma
t endada, isegi kui ma olen selle v ltsimise ise toime pannud. Kui tegu on
tehtud, ei j sellest mingeid j lgi. Ainus j lg on minu m lus, ja ma pole
sugugi kindel, et m ni teine inimolend jagab minu m lestusi. Aga sel ainsal
korral kogu oma elu jooksul oli mul k es konkreetne t end p rast s ndmust -
aastaid p rast seda.
ъJa mis kasu sellest oli?
ъKasu polnud midagi, sest ma viskasin ta m ne minuti p rast minema. Aga
kui seesama asi oleks t na juhtunud, siis ma oleksin ta alles hoidnud.
ъMina mitte! tles Julia. ъMa v in riskida k ll, aga ainult niisuguse
asja p rast, mis on midagi v rt, mitte m ne vana ajalehet ki p rast. Ja mis
sa temaga oleksid teinud, kui sa oleksidki ta alles hoidnud?
ъV ib-olla poleks teinud suurt midagi. Aga see oli asit end. See oleks
v inud k lvata siia-sinna kahtlusi, eeldades, et ma oleksin julgenud seda
kellelegi n idata. Ma ei kujuta ette, et me suudaksime oma eluajal midagi
muuta. Aga v ib ette kujutada v ikesi vastupanukoldeid, mis kerkivad
siin-seal esile, v ikesi r hmitusi, mis hinevad omavahel ja kasvavad
j rk-j rgult, ja j tavad endast ehk maha ka mingeid j lgi, nii et j rgmine
p lvkond saab j tkata sealt, kus meil pooleli j i.
ъMa pole j rgmisest p lvkonnast huvitatud, kallis. Ma olen huvitatud
meist.
ъSina oled m ssaja ainult allpool v d, tles Winston talle.
Julia meelest oli see hiilgav teravmeelsus ja ta p imis k ed
vaimustunult mber Winstoni.
Julial polnud v himatki tahtmist Partei doktriini arutada. Iga kord,
kui Winston hakkas r kima ingsotsi p hialustest, kaksisoimast, mineviku
muutuvusest v i objektiivse reaalsuse eitamisest ja hakkas kasutama uuskeele
s nu, muutus Julia tusaseks ja hajameelseks ja tles, et teda pole kunagi
niisugused asjad huvitanud. On ju teada, et see k ik on jama, milleks siis
selle p rast oma pead vaevata? Ta teab, millal hurraa karjuda ja millal
vilistada, ja see on k ik, mida vaja l heb. Alati, kui Winston ritas
niisugustel teemadel juttu alustada, kippus Julia piinlikul kombel magama
j ma. Ta oli seda sorti inimene, kes v is igal pool ja igas asendis magama
j da. Temaga r kides sai Winston aru, kui kerge on n ida igeusklikuna,
ise igeusklikkusest midagi taipamata. Teatavas m ttes p ses Partei
maailmavaade k ige paremini m jule just niisuguste inimeste juures, kes ei
olnud v imelised sellest aru saama. Selliseid inimesi v is uskuma panna
k ige h bematumaid reaalsuse v gistamisi, sest nad ei taibanud iial
p riselt, kui j lestamisv rne see on, mida neilt n utakse, ja nad ei olnud
k llalt huvitatud hiskondlikest s ndmustest, et m rgata, mis toimub. Ja
kuna nad millestki aru ei saanud, j id nad vaimselt terveks. Nad lihtsalt
neelasid k ik alla, ja see, mis nad alla neelasid, ei teinud neile kahju,
sest see ei j tnud neisse mingeid j lgi, nagu viljatera k ib linnu k hust
seedimata l bi.
L puks see juhtus. Oodatud s num saabus. Winstonile tundus, et ta on
eluaeg seda oodanud.
Ta k ndis m da ministeeriumi pikka koridori ja oli j udmas kohani, kus
Julia oli talle paberit ki pihku pistnud, kui ta m rkas, et keegi temast
kogukam k nnib otse tema taga. See keegi k hatas kergelt, kavatsedes ilmselt
temaga r kima hakata. Winston seisatas j rsult ja p ras mber. See oli
O'Brien.
L puks olid nad siis silm silma vastu, ja Winstoni esimene aje oli ra
joosta. Ta s da tagus metsikult. Ta ei olnud v imeline r kima. O'Brien aga
astus peatumata edasi, puudutas korraks s bralikult Winstoni k sivart, nii
et nad k ndisid n d k rvuti. Ta hakkas r kima omap rase r hutatud
viisakusega, mis eristas teda enamikust sisepartei liikmeist.
ъMa olengi teiega vestelda tahtnud, tles ta. ъMa lugesin m ne aja
eest ъTimesist ht teie uuskeeleartiklit. Te tunnete vist uuskeele vastu
lausa teaduslikku huvi?
Winston oli enesevalitsuse osaliselt tagasi saanud. ъKas just
teaduslikku, tles ta. ъMa olen lihtsalt asjaarmastaja. See pole minu
eriala. Ma ei ole otseselt keele loomisega kunagi tegelnud.
ъAga te kirjutate v ga elegantselt, tles O'Brien. ъJa see pole ainult
minu arvamus. Ma vestlesin hiljuti he teie s braga, kes on t esti
asjatundja. Ta nimi ei tule mulle praegu meelde.
Winstoni s da v patas j lle valusasti. See ei saanud olla midagi muud
kui vihje Syme'ile. Aga Syme ei olnud ainult surnud, ta oli k rvaldatud, ta
oli
eluohtlik. O'Brieni m rkust tuli ilmselt v tta kui signaali, kui m rgus na.
Selle v ikese m tteroimaga tegi O'Brien neid kahekesi kaass dlasteks. Nad
olid aeglaselt m da koridori edasi k ndinud, n d aga peatus O'Brien. Ta
kohendas prille ninal, imeliku, relvitustava s bralikkusega, mida tal alati
nnestus sellesse liigutusse panna. Siis ta j tkas:
ъTegelikult ma tahtsin elda, et ma m rkasin, et te olete oma artiklis
kasutanud kaht s na, mis on k ibelt kadunud. T si k ll, alles sna hiljuti.
Kas te uuskeele s naraamatu k mnendat tr kki olete n inud?
ъEi ole, tles Winston, ъma ei teadnudki, et see on ilmunud. Meil
arhiiviosakonnas kasutatakse heksandat tr kki.
ъSelle k mnenda tr kiga l heb arvatavasti veel m ni kuu aega. Aga m ned
proovieksemplarid on juba v ljas. ks on minu k es. V ib-olla teile pakub
huvi seda sirvida?
ъIsegi v ga, tles Winston, taibates kohe, kuhu asi t rib.
ъM ned uuendused on v ga teravmeelsed. Verbide arvu v hendamine n iteks
- ma arvan, et see osa peaks teile meeldima. Las ma m tlen, v ib-olla ma
saadan teile k skjalaga selle raamatu? Kuigi ma kardan, et see l heb mul
meelest ra. V i tulete ise sellele j rele, kunagi, kui teile sobib? Oodake,
ma annan teile oma aadressi.
Nad seisid teleekraani kohal. O'Brien kobas hajameelselt taskuid ja
v ttis v lja v ikese nahkkaantega m rkmiku ja kuldsulepea. Otse teleekraani
ees, niisuguses asendis, et kanali teises otsas oli iga t ht selgelt n ha,
kui neid seal keegi j lgis, kirjutas ta m rkmikku aadressi, rebis lehe v lja
ja ulatas selle Winstonile.
ъMa olen tavaliselt htuti kodus, tles ta. ъAga kui mind ei ole,
annab mu teenija teile selle k tte.
Ja ta l ks minema, j ttes Winstoni hoidma paberit kki, mida seekord
polnud tarvis peita. Sellegipoolest j ttis Winston hoolega meelde, mis sinna
oli kirjutatud, ja viskas selle m ne tunni p rast koos muude paberitega
m luauku.
Nad olid r kinud k ige rohkem paar minutit. Sel episoodil sai olla
vaid ks t hendus: see oli m eldud selleks, et Winstonile anda O'Brieni
aadressi. Teisiti ei olnud see v imalik, sest seda, kus inimene elab, v is
teada saada ainult inimese enda k est. Mingeid aadressraamatuid polnud
olemas. ъKui te soovite mind n ha, siis see on koht, kust mind v ib leida,
oli O'Brien tahtnud sellega elda. V ib-olla on s naraamatusse peidetud ka
mingi s num. Igatahes ks asi oli kindel. P randaalune, millest ta oli
unistanud, oli olemas ja tema oli j udnud selle v lisservani.
Ta teadis, et varem v i hiljem ta v tab O'Brieni kutse vastu. V ib-olla
p rast pikka viivitust, - ta ei olnud kindel. See, mis oli juhtumas, oli
lihtsalt aastaid tagasi alanud protsessi l pp-produkt. Esimene samm oli
olnud salajane, tahtmatu m te, teine samm oli olnud p eviku alustamine. Ta
oli liikunud m tetelt s nadele ja n d oli ta liikumas s nadelt tegudele. Ja
viimane samm on miski, mis toimub Armastusministeeriumis. Ta oli sellega
leppinud. L pp sisaldus alguses. Aga see oli hirmutav, v i t psemalt, see
oli nagu surma eelmaik, nagu oleksid sa natuke v hem elu. Juba O'Brieniga
r kides, kui O'Brieni s nade t hendus temani oli j udnud, oli k lmav rin
le ta ihu k inud. Tal oli tunne, nagu laskuks ta hauar skusse, ja seda
tunnet s vendas veel see, et ta oli alati teadnud, et temasuguseid ootab
haud.
Winston rkas, silmad pisarais. Julia keeras end uniselt vastu teda ja
pomises midagi umbes nagu ъMis viga on? .
ъMa n gin unes, et - - Lauset l petamata j i Winston vait. See oli
liiga keeruline, et seda s nadesse panna. Unen gu ise ja sellega seotud
m lestus, mis oli t usnud ta m lus pinnale m ni hetk p rast rkamist.
Ta lamas suletud silmi, ikka veel unen omeeleolu m ju all. See oli
olnud pikk ja selge unen gu, milles otsekui kogu ta elu laotus tema ette
nagu maastik suvisel htul p rast vihma. See k ik toimus klaasist
kirjapressi sisemuses, aga klaasi pind oli taevav lviks ja seespool seda
ujus k ik selges mahedas valguses, kus v is n ha l pmata kaugele. Selle
unen o p himotiiviks - ja t epoolest, teatavas m ttes tema sisuks - oli
Winstoni ema liigutus, mida oli kolmk mmend aastat hiljem korranud see juudi
naine, keda ta oli n inud n dalaringvaates, kes oli p dnud oma last kuulide
eest kaitsta, kuni helikopterid nad m lemad t kkideks lasksid.
ъTead, tles Winston, ъma uskusin siiamaani, et mina tapsin oma ema.
ъMiks sa ta tapsid? k sis Julia l bi une.
ъMa ei tapnud teda. Mitte f siliselt.
Winston oli n inud unes oma viimast kohtumist emaga, ja rgates oli
talle m ne hetke jooksul meenunud hulk v ikesi s ndmusi, mis olid sellele
eelnenud ja j rgnenud. See oli m lestus, mille ta oli hulk aastaid meelega
m lust kustutanud. Aastaarvus ta ei olnud kindel, aga ilmselt pidi ta tollal
olema v hemalt k mne v i kaheteistk mne aastane.
Isa oli kadunud natuke aega enne seda; kui palju just, seda ei suutnud
ta meenutada. Paremini m letas ta tolle aja rahutuid, l rmakaid olusid:
perioodiliselt korduvat paanikat hur nnakute ajal ja varjuotsimist
metroojaamades, kiviprahihunnikuid igal pool, arusaamatuid leskutseid
t navanurkadel, hev rvilistes s rkides noorukite salku, tohutuid j rjekordi
leivapoodide ukse taga ja kaugelt kostvaid automaadivalanguid, - eesk tt aga
seda, et iial ei saanud k htu t is. Ta m letas pikki htupoolikuid, mis ta
oli veetnud koos teiste poistega p hkmehunnikutes ja pr gikastides sorides
ja sealt kapsaleherootsusid, kartulikoori ja m nikord koguni kuivanud
leivakoorukesi koukides, millelt tuli hoolega k ntsa maha kraapida; samuti
veoautosid passides, mis kindlaid marsruute pidi loomas ta vedasid ja kust
aeg-ajalt, kui auto auklikul teel rappus, likoogit kikesi pudenes.
Kui isa kadus, ei olnud ema juures m rgata erilist kohkumist v i
ahastust, aga temas toimus mingi j rsk muutus. Paistis, nagu oleks eluvaim
temast lahkunud. Isegi Winstonile oli selge, et ta ootab midagi, millest ta
teab, et see kindlasti juhtub. Ta tegi k ik, mis tarvis, - keetis s a, pesi
pesu, lappis riideid, tegi voodi les, k ris p randat ja p hkis
kaminasimsilt tolmu, - alati v ga aeglaselt ja imelikul kombel hegi
learuse liigutuseta, nagu liigendnukk, mis liigub omal tahtel. Tema suur
n gus keha n is loomulikult tagasi langevat vaikusse. Ta v is vahel tundide
kaupa peaaegu liikumatult voodi serval istuda, valvates Winstoni pisikest
de, pisikest p durat kahe-kolmeaastast last, kelle n gu oli k hnusest
ahvilik. Vahetevahel v ttis ema Winstoni s lle ja surus teda t kk aega enda
vastu, ilma et oleks midagi elnud. Oma noorusele ja egoismile vaatamata
m istis Winston, et see k ik on kuidagi seotud sellega, millest ei r gitud,
aga mis pidi paratamatult juhtuma.
Ta m letas tuba, kus nad elasid, h marat umbset ruumi, millest poole
v ttis enda alla valge p evatekiga voodi. Seal oli gaasipliit, toiduained
olid riiulil ja ukse taga trepikojas oli pruun savivalamu, hine mitme
korteri peale. Winston m letas ema raidkujulikku kogu gaasipliidi kohale
kummardumas ja kastrulis midagi segamas. Ja eesk tt m letas ta oma pidevat
n ljatunnet ja vastikuid n klusi s gilauas. Ta noris ja noris ema kallal,
miks ei ole rohkem s a, ta karjus tema peale ja raevutses (ta m letas isegi
oma h letooni, - h lemurre algas tal varakult ja aeg-ajalt ta j mises
bassih lega), v i ta katsus teha haledat h lt, et saada rohkem, kui oli
tema osa. Ja ema oligi valmis talle andma rohkem, kui oli tema osa. Ta pidas
t iesti loomulikuks, et tema, ъpoisslaps , peab saama k ige suurema
portsjoni; aga ksk ik kui palju ta ka andis, Winston n udis ikka rohkem.
Igal s giajal palus ema teda h rdalt, et ta ei oleks nii egoistlik ja
m tleks ka oma v ikese e peale, kes on haige ja vajab samuti toitu, aga
sellest polnud kasu. Winston hakkas metsikult karjuma, kui ema talle enam
juurde ei andnud, p dis kastrulit ja lusikat ema k est ra kiskuda, kahmas
palasid e taldrikult. Ta teadis, et teised kaks tema p rast n lgivad, aga
ta ei saanud endast v itu; ta tundis koguni, et tal on igus seda teha.
Kisendav n ljatunne tema sisikonnas nagu igustas teda. S gikordade vahel,
kui ema polnud valvamas, n ppas ta alatasa riiulilt niigi nappe
toiduvarusid.
hel p eval jagati v lja s^okolaadinorm. Seda ei olnud n dalate v i
kuude kaupa jagatud. Ta m letas t iesti selgesti seda v ikest
s^okolaaditahvlit. See oli kaheuntsine tahvel (toona r giti veel
untsidest), neile kolme peale. Loomulikult oleks tulnud see kolmeks v rdseks
osaks jagada. J rsku, nagu oleks ta kuulanud kedagi teist, kuulis ta end
valju j miseva h lega tervet tahvlit enesele n udmas. Ema manitses teda, et
ta ei oleks nii ahne. J rgnes pikk inetu t li ja norimine, mis tiirutas ja
tiirutas he koha peal karjumise, vingumise, pisarate, vastuv idete ja
kauplemisega. Tema v ike de klammerdus kahe k ega ema k lge, t pselt nagu
tilluke ahvip rdik, ja vaatas teda le ema la suurte kurbade silmadega.
L puks murdis ema kolm neljandikku s^okolaadist Winstonile ja andis
lej nud neljandiku tema ele. V ike t druk haaras selle pihku ja uuris
seda igast kandist, taipamata, mis see on. Winston vaatas teda natuke aega.
Siis krabas ta kki e k est s^okolaadit ki ja oli ainsa h ppega uksest
v ljas.
ъWinston! Winston! h dis ema talle j rele. ъTule tagasi! Anna ele
s^okolaad tagasi!
Ta peatus, aga ei l inud tagasi. Ema ahastav pilk oli nagu naelutatud
ta n kku. Isegi praegu m tles ta sellele, millest Winston ei teadnud, mis
see on, aga mis oli kohe juhtumas. O^de, taibates, et temalt on midagi
r vitud, hakkas h diselt nutma. Ema kallistas hellalt last ja surus ta n o
oma rinnale. Miski selles liigutuses tles Winstonile, et tema de on
suremas. Ta p ras mber ja jooksis trepist alla, kleepuv s^okolaadit kk
pihku surutud.
Ta ei n inud oma ema enam iial. Kui ta oli s^okolaadi alla kugistanud,
hakkas tal enda p rast natuke h bi ja ta hulkus mitu tundi t naval, kuni
n lg ta l puks koju ajas. Kui ta koju j udis, oli ema kadunud. See oli sel
ajal juba tavaline asi. Midagi ei olnud puudu, v lja arvatud ema ja de.
Riideid polnud nad kaasa v tnud, isegi ema palitut mitte. Winston ei teadnud
t nase p evani kindlalt, kas ta ema on surnud. Oli t iesti v imalik, et ta
saadeti lihtsalt sunnit laagrisse. Mis puutub esse, siis paigutati ta ehk
- nagu Winstongi - m nda kodus ja j rel tekkinud kodutute laste kolooniasse
(neid kutsuti mberkasvatamiskeskusteks); v i viidi ta koos emaga
sunnit laagrisse v i j eti lihtsalt kuhugi surema.
Unen gu oli Winstoni m lus ikka veel elav, eriti see embav kaitsev
k eliigutus, mis sisaldas nagu kogu selle unen o m tet. Talle meenus ks
teine, umbes kaks kuud tagasi n htud unen gu. T pselt nii, nagu ema oli
istunud luitunud valge vaibaga voodil, laps kaela mbert kinni hoidmas,
istus ta uppunud laevas, s gaval tema all, ja vajus ha s gavamale, aga
vaatas ikka tema poole l bi tumeneva vee.
Winston r kis Juliale ema kadumise loo. Silmi avamata keeras Julia
teise k lje ja v ttis mugavama asendi.
ъMa usun, et sa olid ks v ike vastik siga, pomises ta. ъK ik lapsed
on sead!
ъJah. Aga asja tuum on tegelikult - -
Hingamise j rel oli selge, et Julia hakkab uuesti magama j ma. Winston
oleks tahtnud talle veel emast r kida. Ta ei arvanud, et selle j rgi, mis
ta emast m letas, et ema oleks olnud naisena kuidagi erandlik, veel v hem
intelligentne; ja ometi oli talle omane teatav ilsus, teatav puhtus,
lihtsalt sellep rast, et tal olid oma t ekspidamised, mida ta j rgis. Tal
olid oma tunded, ja neid ei saanud v ljastpoolt m jutada. Talle ei tulnud
p hegi, et tegu, millel pole silman htavaid tulemusi, on selle t ttu
m ttetu. Kui sa kedagi armastad, siis sa armastad teda, ja kui sul ei ole
muud anda, siis sa annad talle oma armastuse. Kui viimane s^okolaadikild oli
l inud, surus ema lapse rinnale. Sellest ei olnud kasu, see ei muutnud
midagi, see ei andnud s^okolaadi tagasi, see ei p stnud ei last ega teda
ennast surmast; aga tema meelest oli loomulik nii teha. Ka see p genev naine
paadis varjas v ikest poissi k sivarrega, kuigi sellest polnud kuulide
kaitseks rohkem kasu kui paberilehest. Kohutav oli see, et Partei veenis
inimesi, et nende ajed ja nende tunded ei loe midagi, samal ajal r vides
neilt igasuguse v imu materiaalse maailma le. Kui sa olid juba kord Partei
haardes, siis polnud enam oluline, mida sa tunned v i ei tunne, mida sa teed
v i j tad tegemata. Nii v i teisiti sa kaod ja sinust ja su tegudest ei
kuulda enam iial. Sa oled lihtsalt ajaloo voolust v lja t stetud. Ja ometi
alles paar inimp lve tagasi ei oleks sellele erilist t htsust omistatud,
sest tollal ei p tud ajalugu muuta. Inimesi juhtis isiklik ustavus, milles
nad ei kahelnud. Olulised oli inimestevahelised suhted, ja t iesti t hisel
z^estil, kallistusel, pisaral v i surijale eldud s nal v is olla omaette
v rtus. Proled, taipas ta korraga, on niisuguseks j nudki. Nad ei ole
ustavad mitte m nele parteile, riigile v i ideaalile, nad on ustavad
ksteisele. Esimest korda elus ei p lanud ta prolesid ega pidanud neid
lihtsalt inertseks j uks, mis hel p eval rkab ja kujundab maailma mber.
Proled olid j nud inimeseks. Nad polnud sisemiselt kalestunud. Nad olid
s ilitanud oma primitiivsed emotsioonid, mida Winstonil endal tuli teadliku
pingutusega uuesti ppida. Ja seda m eldes meenus talle n iliselt seosetult
seik, kuidas ta m ne n dala eest oli n inud k nniteel k elaba ja oli l nud
selle jalaga nagu kapsarootsu rentslisse.
ъProled on inimesed, tles ta valjusti. ъMeie ei ole seda.
ъKuidas nii? k sis Julia, kes oli uuesti les rganud.
Winston j i korraks m ttesse. ъOn sulle p he tulnud, k sis ta, ъet
meil oleks k ige igem siit minema k ndida, enne kui on hilja, ja teineteist
enam mitte kunagi n ha?
ъJah, kallis, see on mulle p he tulnud mitu korda. Aga ma ei tee seda,
mitte mingil juhul.
ъSiiani on meil vedanud, tles Winston, ъaga see ei saa kaua kesta. Sa
oled noor. Sa oled pealtn ha normaalne ja s tu. Kui sa minusugusest eemale
hoiad, v id sa veel viisk mmend aastat elada.
ъEi. Ma olen k ik l bi m elnud. Ma teen seda, mida sinagi. Ja ra ole
nii masendunud. K ll ma oskan ellu j da.
ъMe saame koos olla veel kuus kuud - v ib-olla aasta - seda ei tea
keegi. Ja l puks tuleb meil ikkagi lahku minna. Kas sa saad aru, kui
kohutavalt ksi me siis oleme? Kui nad meid kskord k tte saavad, ei suuda
me midagi, absoluutselt mitte midagi teineteise heaks teha. Kui ma les
tunnistan, lasevad nad su maha; ja kui ma keeldun tunnistamast, lasevad nad
su ikkagi maha. ksk ik, mis ma teen v i tlen v i j tan tlemata, sinu elu
ei saa ma sellega minutitki pikendada. Ja kumbki meist isegi ei tea, kas
teine on elus v i surnud. Me oleme t iesti j uetud. T htis on ainult, et me
teineteist ei reedaks, kuigi ka sellest ei muutu tegelikult midagi.
ъKui sa m tled lestunnistamist, tles Julia, ъsiis sellest me ei
p se, see on kindel. K ik tunnistavad alati les. Sinna ei saa midagi
parata. Nad piinavad ju.
ъMa ei m tle lestunnistamist. lestunnistamine pole reetmine. See, mis
sa tled v i teed, ei loe, loevad ainult tunded. Reetmine oleks see, kui nad
suudaksid mind sundida loobuma sind armastamast.
Julia m tles j rele. ъSeda nad ei suuda, tles ta l puks. ъSee on
ainus, mida nad ei suuda. Nad v ivad panna sind tlema ksk ik mida -
ksk ik mida - , aga nad ei saa panna sind seda uskuma. Sinu sisse nad ei
p se.
ъJah, tles Winston veidi lootusrikkamalt, ъjah, see on ige k ll.
Sinu sisse nad ei p se. Kui sa
inimeseks j mine on midagi v rt, isegi kui sel ei ole mingit tulemust,
siis sa j d peale.
Ta m tles teleekraanile ja selle igi rksale k rvale. Nad v ivad d kui
p evad su j rel nuhkida, aga kui sa ei kaota pead, siis sa v id neid le
kavaldada. Vaatamata kogu oma tarkusele pole nad avastanud saladust, kuidas
teise inimese m tteid lugeda. V ib-olla siis on midagi teisiti, kui sa neil
juba peos oled. Keegi ei tea t pselt, mis Armastusministeeriumi seinte vahel
toimub, aga seda on v imalik oletada: piinamine, meelem rgid, tundlikud
aparaadid iga n rvis steemi-reaktsiooni registreerimiseks, j rk-j rguline
kurnamine magamatuse, ksinduse ja pidevate lekuulamistega. Igatahes fakte
pole seal v imalik maha salata. Neile saadakse j lile lekuulamise abil,
neid pressitakse v lja piinamise abil. Aga kui piinatav eelistab
elluj misele inimeseks j mist, mis siis saab? Sinu tundeid nad ei saa
muuta: mis sellesse puutub, siis neid ei saa muuta ka sina ise mitte, isegi
kui sa tahaksid. Nad v ivad viimaste pisiasjadeni p evavalgele tuua k ik,
mis sa oled teinud v i elnud v i m elnud; aga sinu sisim tuum, milles
toimuvad protsessid j vad saladusse ka sinu enda eest, j b puutumata.
See samm on tehtud, see samm on siis l puks tehtud!
Tuba, kus nad seisid, oli pikliku kujuga ja mahedalt valgustatud.
Teleekraan oli vaikse suminani maha keeratud; luksuslik tumesinine vaip
j ttis mulje, nagu astuksid sa sametil. Toa teises otsas istus O'Brien
kirjutuslaua taga, rohelise kupliga lambi valguses, m lemat k tt
paberivirnad. Ta ei vaevunud isegi pead t stma, kui teener Winstoni ja Julia
sisse juhatas.
Winstoni s da peksis nii gedalt, et ta kahtles, kas ta saab ldse s na
suust. See samm on tehtud, see samm on siis l puks tehtud, oli k ik, mida ta
suutis m elda. Siiatulemine oli hulljulge tegu ja kahekesi tulemine lausa
lollus, kuigi nad, t si k ll, olid tulnud eri teed m da ja olid kohtunud
alles O'Brieni ukse ees. Aga ksnes juba niisugusesse kohta sisse astumine
tekitas n rvipinget. V ga harva oli kellelgi juhust n ha sisepartei liikmete
eluruume v i sattuda sellesse linnajakkugi, kus nad elasid. Kogu see
korterite bloki atmosf ri, interj ri rikkus ja avarus, hea toidu ja hea
tubaka harjumatud l hnad, vaiksed ja uskumatult kiired liftid, mis libisesid
les ja alla, valge kuuega teenrid, kes sagisid edasi-tagasi - see k ik oli
heidutav. Ja kuigi Winstonil oli siiatulekuks hea ettek ne, ahistas teda
igal sammul hirm, et nurga tagant ilmub kki m ni musta univormiga valvur,
n uab talt dokumente ja ajab minema. Aga O'Brieni teener laskis nad siiski
hegi vastuv iteta sisse. See oli v ike mustade juustega mees valges jakis,
rombja, t iesti ilmetu n oga, mis v is kuuluda hiinlasele. Koridoris, kuhu
ta neid juhtis, oli p randal pehme vaip, seintel kreemikas tapeet ja valge
tahveldis, k ik erakordselt puhas. Ja ka see oli heidutav. Winston ei
m letanud, et ta oleks iial n inud koridori, mille seinad poleks olnud
m rdunud kokkupuudetest inimkehadega.
O'Brienil oli ks pabeririba n pu vahel ja ta paistis seda s venenult
uurivat. Tema lihav n gu, kummargil laua kohal, nii et oli n ha tema
ninajoon, n gi v lja htaegu hirmu ratav ja intelligentne. Umbes paark mmend
sekundit istus ta t iesti liikumatult. Siis ta t mbas k nekirjuri endale
l hemale ja paristas maha teate ministeeriumide h briidz^argoonis:
ъParagrahvid ks koma viis koma seitse t isselt vastuv etavad punkt
ettepanek paragrahv kuus kaksislisanaeruv rne m tteroimani j tta punkt
ebaj tk konstruktsioonselt ennesaada lisat is eelarve tehnika ldkulud punkt
teate l pp.
Ta t usis kiirustamata p sti ja astus k ratult m da pehmet vaipa nende
poole. Koos uuskeeles nadega n is tema mbert m nev rra hajuvat ka ametlik
hkkond, aga ta n oilme oli valjem kui tavaliselt, nagu paneks ta pahaks, et
teda segati. Hirmuga, mida Winston tundis, segunes kki annus lihtlabast
kimbatust. Talle tundus, et on t iesti v imalik, et ta oli teinud lihtsalt
rumala vea. Millest ta oli j reldanud, et O'Brien on poliitiline
p randaalune? Ainult hest silmav lgatusest ja hest ebam rasest m rkusest,
ja peale selle ainult oma salajastest kujutlustest, mis p hinesid unen ol.
Ta ei saanud ka enam tagasi langeda ettek nde juurde, et ta oli tulnud
s naraamatut laenama, sest sel juhul oleks olnud v imatu seletada Julia
kaasatulekut. Kui O'Brien m dus teleekraanist, meenus talle n htavasti
midagi. Ta peatus, p ras end ja vajutas l litile seinal. Kostis terav
naksatus. H l j i vait.
Julia piiksatas vaikselt, ta t i kuuldavale imestush de. Ja Winston
oli paanikast hoolimata nii h mmeldunud, et ta ei suutnud pidada keelt
hammaste taga.
ъTe saate selle v lja l litada! h atas ta.
ъJah, tles O'Brien, ъme saame selle v lja l litada. See on meie
privileeg.
Ta oli n d otse Winstoni ja Julia vastas. Tema massiivne kogu k rgus
nende kohal ja tema n oilme oli ikka l bitungimatu. Ta n is ootavat pisut
t redalt, et Winston hakkaks r kima, aga millest? Isegi praegu oli t iesti
m eldav, et ta on lihtsalt h ivatud mees, kes tahab rritunult teada, miks
teda t litama on tuldud. Keegi ei lausunud s nagi. P rast teleekraani
v ljal litamist oli tuba haudvaikne. Sekundid m dusid l putus reas.
Winstonil oli ha raskem O'Brienile silma vaadata. Siis kki vilksas le
morni n o vaevum rgatav naeruv relus ja O'Brien kohendas oma iseloomuliku
liigutusega prille ninal.
ъKas tlen mina v i tlete teie? k sis ta.
ъMa ise tlen, tles Winston kiiresti. ъKas see on t epoolest v lja
l litatud?
ъJah, me oleme omavahel.
ъMe tulime selleks, et - -
Ta peatus, tajudes esmakordselt oma motiivide ebam rasust. Kuna ta ei
teadnud t pselt, missugust abi ta O'Brienilt loodab, polnud tal kerge
seletada, miks ta siia oli tulnud. Ta j tkas, m istes, et see, mis ta tleb,
k lab htlasi totralt ja pretensioonikalt:
ъMe usume, et on olemas mingi p randaalune, mingi Partei-vastane
salajane organisatsioon, ja et teie kuulute sellesse. Me tahame sellega
hineda ja selle heaks t tada. Me oleme Partei vaenlased. Me ei usu
ingsotsi p hialustesse. Me oleme m tteroimarid. Me oleme ka abielurikkujad.
Ma r gin teile seda k ike sellep rast, et me tahame end teie meelevalda
anda. Me oleme valmis ka muudeks kuritegudeks kui vaja.
Ta j i vait ja heitis pilgu le la, sest tal oli tunne, nagu oleks uks
avanenud. Ja t epoolest, v ike kollasen oline teener oli koputamata sisse
astunud. Winston n gi, et tal on k es kandik karahvini ja klaasidega.
ъMartin on ks meie hulgast, tles O'Brien ksk ikselt. ъMartin, tooge
kandik siia. Pange see mmargusele lauale. Kas toole j tkub? Siis v ime maha
istuda ja mugavalt vestelda. V tke endale ka tool, Martin. See on asjalik
jutt. Te v ite k mneks minutiks lakata olemast teener.
V ike mees v ttis istet, pris sundimatult, aga siiski teenri kombel,
toapoisi kombel, kes naudib privileegi. Winston j lgis teda silmanurgast.
Talle tundus, et selle mehe kogu elu seisneb teatava rolli m ngimises ja et
ta ei julge hetkekski oma osast v lja langeda. O'Brien v ttis karahvini ja
kallas klaasid tumepunast vedelikku t is. Winstonile meenus hmaselt miski,
mida ta oli n inud ige ammu kuskil seinal v i plangul - tohutu
elektripirnidest pudel, mis nookus les-alla ja valas oma sisu klaasi. lalt
vaadates oli see vedelik klaasis peaaegu must, karahvinis s deles ta
rubiinselt. L hn oli hapukasmagus. Ta n gi, kuidas Julia v ttis klaasi ja
nuusutas seda varjamatu uudishimuga.
ъSelle nimi on vein, tles O'Brien kerge muigega. ъKindlasti te olete
sellest raamatutes lugenud. Karta on, et v lispartei liikmetele ei j tku
seda kuigi palju. Ta n gu t mbus j lle t siseks ja ta t stis klaasi: ъMa
arvan, et k igepealt oleks kohane juua meie juhi Emmanuel Goldsteini
terviseks.
Winston v ttis innukalt klaasi k tte. Vein oli midagi, millest ta oli
lugenud ja unistanud. Just nagu kirjapress v i mr. Charringtoni poolununenud
v rsidki, kuulus see kadunud romantilisse minevikku - ъvanasse heasse aega ,
nagu ta seda oma m ttes salamisi nimetas. Millegip rast oli ta alati
arvanud, et vein on v ga magus nagu murakamoos ja teeb kohe purju.
Tegelikult valmistas see vedelik talle pettumuse. T si oli, et p rast
aastatepikkust dz^innijoomist ta vaevalt tundis selle maiku. Ta pani t hja
klaasi lauale.
ъNii et selline isik nagu Goldstein on olemas? k sis ta.
ъJah, selline isik on olemas, ja ta on elus. Aga kus, seda ma ei tea.
ъJa p randaalune organisatsioon? Kas see on ka olemas? Kas see pole
lihtsalt M ttepolitsei v ljam eldis?
ъEi, see on olemas. Me nimetame seda Vennaskonnaks. Te ei saa selle
kohta iial midagi muud teada, kui et ta on olemas ja et te kuulute sinna. Ma
tulen selle juurde veel tagasi. Ta vaatas oma k ekella. ъIsegi sisepartei
liikmetel pole m istlik teleekraani kauemaks kui pooleks tunniks v lja
l litada. Te ei oleks tohtinud koos siia tulla ja te lahkute siit eraldi.
Teie, seltsimees, p rdus ta Julia poole, ъl hete esimesena. Meie k sutuses
on umbes kaksk mmend minutit. Te saate aru, et k igepealt ma pean esitama
teile m ned k simused. ldiselt, mida te olete valmis tegema?
ъK ike, milleks me oleme suutelised, tles Winston.
O'Brien oli end toolil natuke p ranud, nii et ta oli n oga Winstoni
poole. Ta ei teinud Juliast peaaegu v ljagi, ilmselt eeldades, et Winston
r gib m lema eest. Hetkeks vajusid tal laud silmadele. Ta hakkas oma
k simusi esitama madala ilmetu h lega, nagu oleks see lihtsalt rutiin,
omamoodi katekismus, kus vastused on talle juba ette teada.
ъKas te olete valmis oma elu ohverdama?
ъJah.
ъKas te olete valmis m rva sooritama?
ъJah.
ъJa sabotaaz^iakte sooritama, mis v ivad p hjustada sadade s tute
inimeste surma?
ъJah.
ъJa reetma oma maad v lisriikidele?
ъJah.
ъKas te olete valmis valetama, v ltsima, v lja pressima, laste teadvust
laostama, narkootikume levitama, protsitutsiooni soodustama, suguhaigusi
k lvama - tegema k ike, mis v ib Partei demoraliseerumist ja n rgenemist
p hjustada?
ъJah.
ъKui n iteks meie huvides tuleks lapsele v velhapet n kku visata, kas
te olete valmis seda tegema?
ъJah.
ъKas te olete valmis muutma oma isiksust ja elama lej nud elu
kelnerina v i laadijana?
ъJah.
ъKas te olete valmis end ra tapma, kui me seda n uame?
ъJah.
ъKas te olete valmis teineteisest lahku minema ja mitte kunagi enam
kohtuma?
ъEi! pahvatas Julia.
Winstonile n is, et m dus hulk aega, enne kui ta vastas. Hetkeks
paistis ta olevat isegi k nev ime kaotanud. Ta maigutas h letult, p des
kord he, kord teise s na algush likuid vormida, ikka ja j lle. Kuni
viimase hetkeni ei teadnud Winston ka ise, mida ta tleb. ъEi, tles ta
viimaks.
ъTe tegite h sti, et te seda mulle tlesite, lausus O'Brien. ъMe peame
k ike teadma.
Ta p rdus Julia poole ja tema h l elavnes pisut:
ъKas te saate aru, et isegi siis, kui ta ellu j b, v ib see olla
hoopis teine isik? Me oleme v ib-olla sunnitud andma talle uue isiksuse.
Tema n gu, liigutused, k te kuju, juuste v rv, isegi tema h l v ivad
muutuda. Ja ka teie ise teete v ib-olla samasuguse muutuse l bi. Meie
kirurgid v ivad inimest tundmatuseni muuta. M nikord on seda vaja. Vahel me
isegi amputeerime m ne j seme.
Winston ei suutnud hoiduda Martini mongolin ole veel ht k rdpilku
heitmast. Mingeid arme polnud seal n ha. Julia oli pisut kahvatunud, nii et
tema tedert hed tulid n htavale, aga ta vaatas julgelt O'Brienile otsa. Ta
pomises midagi, mis oli nagu n usolek.
ъH va. See on siis otsustatud.
Laual oli h bedane sigaretitoos. pris hajameelse n oga l kkas O'Brien
seda nende poole, v ttis ka ise he sigareti, t usis siis p sti ja hakkas
toas edasi-tagasi jalutama, nagu ei saaks ta istudes h sti m elda. Need olid
v ga head sigaretid: v ga tihedalt ja h sti topitud ja harjumatult siidises
paberis. O'Brien vaatas j lle oma k ekella.
ъTe v iksite n d oma kohale tagasi minna, Martin, tles ta. ъMa
l litan teleekraani veerand tunni p rast sisse. Aga vaadake h sti nendele
seltsimeestele n kku, enne kui te l hete. Teie veel kohtate neid. Mina
v ib-olla mitte.
V ikese mehe tumedad silmad libisesid le tema n o, t pselt samuti nagu
enne v lisukse juures. Tema ilmes polnud k betki s bralikkust. Ta j ttis
nende v limuse meelde, aga ta ei tundnud nende vastu mingit huvi, v hemasti
ei paistnud tundvat. Winstonil k is peast l bi m te, et see s nteetiline
n gu ei ole v ib-olla ldse v imeline ilmet muutma. Martin l ks s nagi
lausumata ja h vasti j tmata minema, sulgedes vaikselt ukse enda j rel.
O'Brien j tkas edasi-tagasi k ndimist, ks k si mustade tunkede taskus,
teises k es sigaret.
ъTe saate aru, tles ta, ъet teil tuleb v idelda pimeduses. Te j te
alati pimedusse. Te saate k ske ja t idate neid, teadmata, miks. Kunagi
hiljem ma saadan teile he raamatu, kust te pite tundma selle hiskonna
t elist olemust, kus me elame, ja strateegiat, mille alusel me selle
h vitame. Kui te olete selle raamatu l bi lugenud, siis te olete Vennaskonna
t ie iguslikud liikmed. Aga k ike seda, mis j b meie ldiste eesm rkide ja
jooksvate lesannete vahele, ei saa te iial teada. Ma tlen teile, et
Vennaskond on olemas, aga ma ei saa teile elda, kas sel on sada v i k mme
miljonit liiget. Ja teie isiklike kogemuste p hjal ei ole teil iial v imalik
elda, kas sel on tosingi liiget. Teil saab olema kolm v i neli sidemeest,
kes vahetuvad aeg-ajalt, kui m ni kaob ja teine tuleb asemele. Kuna esimene
kontakt oli teil minuga, siis s ilitame selle. Kui te saate k ske, siis need
tulevad minult. Kui meil on vaja teiega hendusse astuda, siis toimub see
Martini kaudu. Kui teid l puks kinni v etakse, siis te tunnistate k ik les.
Sinna ei ole midagi parata. Aga peale omaenda tegude on teil v ga v he les
tunnistada. Te ei saa reeta kedagi peale k put ie t htsusetute inimeste.
T en oliselt ei saa te reeta isegi mind. Selleks ajaks ma olen kas surnud
v i tundmatuseni muutunud.
Ta j tkas edasi-tagasi k ndimist m da pehmet vaipa. Kogukale kerele
vaatamata olid ta liigutused m rkimisv rselt n tked. See ilmnes isegi
selles, kuidas ta k e taskusse pani v i sigaretti hoidis. Rohkem isegi kui
j udu hoovas temast enesekindlust ja irooniaga segatud m istvust. Kui t sine
ta ka paistis olevat, temas ei olnud v himalgi m ral kinnisideelisust, mis
kuulub fanaatiku juurde. Kui ta r kis m rvadest, enesetapust,
suguhaigustest, amputeeritud j semetest ja moonutatud n gudest, tegi ta seda
kergelt pilkaval toonil. ъSinna ei ole midagi parata, n is ta h letoon
tlevat, ъmeil tuleb seda teha, kohkumatult. Aga me ei tee seda enam siis,
kui elu on j lle elamisv rne. Winston tundis, et ta imetleb, lausa
jumaldab O'Brienit. Hetkeks ta unustas sootuks Goldsteini hmase kuju. Kui
sa vaatasid O'Brieni tugevaid lgu ja tema rohmakat n gu, nii inetut ja
samas nii intelligentset, oli v imatu uskuda, et seda meest saab murda. Ei
olnud s jakavalust, mida ta ei oleks l bi n inud, ei olnud ohtu, mida ta ei
oleks ette aimanud. Paistis, et ta on ka Juliale s gava mulje j tnud. Julia
oli lasknud oma sigareti kustuda ja kuulas pingsalt. O'Brien j tkas.
ъTe olete kindlasti kuulnud igasuguseid jutte Vennaskonna kohta.
Kahtlemata on teil asjast oma pilt kujunenud. K llap te olete kujutlenud
p randaalust vandeseltslaste maailma, kes kohtuvad salaja keldrites,
kriibivad seintele l kitusi ja tunnevad ksteist ra paroolide v i
leppem rkide abil. Midagi niisugust pole olemas. Vennaskonna liikmetel pole
mingit v imalust ksteist ra tunda ja kski liige ei tea rohkem kui paari
teise kohta, kes see tegelikult on. Ka Goldstein ise, kui ta peaks
M ttepolitsei k tte sattuma, et saaks neile anda liikmete t ielikku
nimekirja v i mingeid andmeid, mis laseks neil koostada t ielikku nimekirja.
Sellist nimekirja ei ole olemas. Vennaskonda ei saa h vitada, sest ta ei ole
organisatsioon tavalises m ttes. Seda ei hoia koos midagi muud peale idee,
mis on h vimatu. Teil ei ole loota mitte kui midagi, mis teid toetaks, peale
selle idee. Teil ei ole htegi seltsimeest ega htegi julgustajat. Ja kui
teid l puks kinni v etakse, ei saa te mingit abi. Me ei aita iial oma
liikmeid. rmisel juhul, kui on vaja tingimata kedagi vaikima panna, v ime
me vangikongi sokutada z^iletitera. Te peate ppima elama oma t tulemusi
n gemata ja millelegi lootmata. Te tegutsete m nda aega, teid v etakse